Appi puugid!

Pealkirja karjatusele võiks vastu öelda, et linnainimene ära siis roni metsa!
Aga jah, pühapäevasel päeval oli kaelal puuk. Esimest korda elus. Loomulikult on kõik kaitsesüstimised tegemata, sest MIND ju puugid ei hammusta! Ja nüüd ma siin istun ja praen. Juba kolmas päev! Abikaas, lahke inimene sikutas teise küll kenasti välja, aga peas käib pidev sisemine võitlus ja faktide ritta ladumine. See tunnus on, seda tunnust ei ole. See võib hoopis sellest olla tingitud jne jne.

Hammustuse koht on väga ilus, ei miskit punetust ega midagi. Otsisin kõikvõimalikest allikatest infot ja nüüd kindlasti kujutan endale ette ja selle kaudu tulevad ka füüsilised sümptomid, ja nagu minu puhul tavaks, ikka selle hullema haiguse (puukentsefaliit) omad - väsimus ja lihasevalud. Palavikku küll mitte, mis üheks kindlamaks tunnuseks on. Peavalu ka mitte.
Samas olid need kaelalihasevalud juba varemgi. :-S
Eks praen, kuni nädal täis saab ja siis vaatab, kas on üle läinud või on juba hilja käes.