Tuuslari tuuseldused

Häid pühi!

2011-04-23T18:22:00.002+03:00

Sellise kompositsiooni tegime koos Hendriga. Ülejäänud plastikmunadesse peitsime kommid ära. Tuleb see "meerikamaa" komme sisse, pole midagi parata.
Aga homme juba värvime, ikka traditsiooniliselt, sibulakoortega oma munad ära :)

Kevade kuulutajad

2011-03-20T21:40:00.002+02:00

Lagled tagasi, järelikult kevad tulekul!

Meri on, meri jääb, meri olema peab...

2011-03-18T16:59:00.005+02:00

Laine laksudes rannale lööb...
ehk see Eesti meel on ikka lapses olemas. Vaatamata kaugele maale ja kõnesse sisselipsavatele ingliskeelsetele sõnadele on siiski Eesti põhi all.
Vaatasin just ETVst Etnopoppi, kus esinesid Kukerpillid ja Kihnu naised. H hüüab teisest toast, et kuule pane kõvemaks! Mulle meeldib see lugu.

*
Aga miks koolivaheajal selline kodune programm? Noh, vastus on tavapärane, kui tavaliselt on lapsed vaheajal haigeks jäänud, siis sel korral olen selleks piduriks mina. Nii haige, et ainult voodis vedelen polegi ammu olnud. Eks varem on liiga kiire aeg tööl olnud, nüüd rihm lõdvaks lastud ja kohe haigus platsis.

Raha ja raamatud

2011-02-18T00:38:00.004+02:00

Hendri soovis kooli kaudu raamatuid tellida. Ütles, et ega see ei peagi päris raha olema, mis saadad. Võib nagu see paber ka olla, mis kooli piima- ja pizza jaoks saadad.

Tshekke pidas silmas. Sai jälle selgitustööd tehtud, et selle paberi taga peab ka raha arvel olema.

Uisurajal

2011-02-12T19:03:00.004+02:00

Üks kena päev uisutamas

Rideau kanalist saab talvel maailma pikim liuväli - 7,8 km.

Käisime Gga eelmisel laupäeval uisutamas, kui H klassivenna sünnipäeval lõbusalt aega veetis. Uisutasime 7 km ära. Mõnus! Ilm oli päikseline ja soe. Mõõdukalt teisi - no ikka sadades. Igas vanuses ja vormis. Päris väikestel hokikepid toeks, kes, enam või veel, uiskudel ei püsinud, sõidutati saanidega või veeti järel kelkudega või lükati ees käruga. Kogu pere meelelahutus. Tõeline kanada-tunne tuli. Kes ära väsisid, said vahepeal puhata ja sooja kakaod või koprasaba mekkida :)

Püha Õhtu Söömaaeg

2011-01-17T21:51:00.007+02:00

... ehk esimene Sushi-õhtusöök. Peale degusteerimist jõudsime abikaasaga äkkotsusele, et ostame õhtusöögiks sushisid. Valmis pakk koos kõigi lisadega oli nii 11 dollarit.
Kodus sättisime kenasti lauale, kõik wasabi ja sojakaste juurde ja läkski söömiseks.
Tegelikkuses oli küll nii, et abikaas sõi ühe, H jooksis juba kalalõhna peale toast välja ja meie Gga siis maiustasime.
Mulle maitses!
Eriti meeldib mulle see, et G on avanenud igasugustele uutele maitsetele ja söökidele. H veel nii kaugele pole jõudnud. Talle ikka juustumakarone ketshupiga. Gga võiks juba "luurelegi" minna :)

100!

2011-01-16T17:20:00.004+02:00

Tüüpiline probleem, et kuidas H saada oma legosid ja muid mänguasju kokku korjama, sest tavaliselt katab ühtlane kiht tema toa põrandat. Hommikul üritasin loov olla ja mõtlesin asja "huvitavaks" teha. Panin ta enne liitma, et liida meie kõigi vanused kokku ja vaata, mis number tuleb, see arv korjagi ära. Endalegi üllatuseks oli vastus täpselt 100. Ilus ja ümmargune! Tore mõelda, et oleme 100-aastased ;)

Nüüd ootan, kuni ta 100 legoklotsi kokku korjab. Ainult üks häda on... korjates tuleb nii palju ideid pähe, mida just neist juppidest saab ehitada...

*
P.S. Ühe töötava arvuti omamine on põhjuseks, miks viimasel ajal nii vähe netti löögile pääseb... Mul on mitu alustatud juttu, mida pole jõudnud lõpuni kirjutada ja avaldada. Eks üritame parimat. Vaatame ka poodides ringi. Hinnad on ikka jõhkrad, kui palk on eurodes ja siin maksab kõik dollarites. Euro kursist parem ei räägi...

Viperustest koduga

2010-12-26T18:42:00.009+02:00

Üks asi, mille suvel kodus käies avastasime ja alles nüüd novembris lõpetatud sai on jäänud kajastamata. Ei tahtnud varem kirjutada, kui asjast selge pilt ees on. Noh, et sõnub ära või nii (ebausklik eestlane nagu ma olen!)
Avastasime, et üks radiaator on natuke rivist väljas (vt alumine pilt), kas on millegagi pihta saanud või mis tal küll viga võiks olla. Noh, tuleb välja vahetada. Magamistuppa põrandat pannes märkasin, et seal on ka radiaator imelik. Vaatasime siis kõik üle ja selliseid pisemaid, mitte kohe silmaga nähtavaid "mulle" oli kõigil peal (vt ülemine pilt), see on juba kahtlasem asi. Mõtlesime, et nonii, siis Purmo-radiaatorid on viletsad või?
Paar päeva enne puhkuse lõppu, tuli ühe sõbraga juttu, et radikad on sellise kahtlase väljanägemisega. Jutt lõppes sellega, et need on külma saanud. Neil juhtus ka talvel sedasi. Meil veel vedas tohutult, et ükski toru veel lõhkenud ei olnud, siis oleks veekahjustused lisaks olnud.
Tore üllatus küll! Eriti hommikul, kui oli plaanis sõita Pärnusse sõbranna juurde, kes oli niigi kannatlikult 2 nädalat oodanud, millal me tema jaoks aega leiame. Ei saanud ju minemata ka jätta.
Hakkasime uurima, et mida tegema peab, sest maja on küll kindlustatud, aga meil on umbes 3 päeva pärast vaja Kanadasse tagasi sõita. Kes sellega siin tegelema jääb? Abikaas jääb maha? Sai kõik sõbrad-tuttavad-sugulased kiiresti läbi kaalutud ja õnneks usaldusväärne inimene leitud, sest loomulikult ei saa oma kälimehele ära öelda :) Kiirelt ka firma, kes hakkas remondiga tegelema. Hiljem selgus, et meie "asjaajaja" ja remondifirma tegelane on koolivennad! Järjekordne tõestus, kui väike on maailm. Kindlustuse poolt oli ka õnneks OK, et keegi meid siin esindab ja tehtud tööd üle võtab. Lihtsalt vaja ruttu saata pildid ja selgitus juhtunu kohta, oletatava kahju suurus jne. Õnneks polnud kahjude kokku lugemine väga keeruline, oli ju näha, mis asjad rivist väljas ja majale kuluvate summade kohta pean arvestust niikuinii. Kõik arved on kenasti tallele pandud ja muudkui arvutan! Kole suur summa on ;) ja meil on veel peaaegu kõik ainult asjade hinnad, töö ju puhta tasuta! Loomulikult välja arvatud teatud spetsiifilised tööd, nagu elekter, mida abikaasa ise ei tee ja ajapuudusel mõned teha lastud asjad. Köögimööbel näiteks.
Lisaks meie piltidele ja kirjeldusele pidi sama tegema ka remondifirma.
Asi, mis algas ühest radikast viis selleni, et välja vahetamisele läksid kõik radiaatorid, küttekatel, põleti ja veel-mingeid-asju-küttesüsteemis-millest-ma-midagi-ei-jaga, lisaks ainsad kraanide segistid, mis paigas olid. Elik ülemise vannitoa kraani- ja dushisegisti. Kraani omast tuli pressis vett väga imelikust kohast välja ja dushi omas ei jäänud vesi üldse pidama. Neid asju ei osanud me ka alguses külma süüks panna. Kraani ei pannud nagu kohe tähelegi. Dushist küll vesi muudkui jooksis ja seisma ei jäänud, aga pang alla või kogu vesi kinni. Sedasi sai hakkama.
Siis remondist. Jällegi mõtled, et mis seal siis ära ei ole. Võtad aga uued asjad ja vahetad välja. Aga nagu selgus katlaga, et selline, mis meil oli, selle tellimisaeg oleks nii pikk, et kindlustuse garantiikiri kaotaks kehtivuse. Teised on jälle liiga suured või avaneb uks valele poole või on liiga võimsad või pole lihtsalt selle kütte jaoks, mis meil on arvestatud. Peale mitmeid netiotsinguid ja helistamisi ja arutamisi, sai teine lõpuks välja valitud.
Nüüdseks on see kadalipp läbi. Kõik töötab (ptui-ptui-ptui üle vasaku õla ;)). Uuendusena on veel radikatesse lastud mingit külmakaitsevedelikku, mis peaks tagama, et radikad või torud säilivad tervetena kuni -10 kraadi sisetemperatuurini. 4000 krooni maksis selline luksus. Lisaks meie omavastutus, mis ehitusjärgusoleva maja puhul oli 10 000 krooni. Kas pole ilusad summad?
Samas on ikkagi hea, kui asi on kindlustatud. Sest arvutades kokku 5-aasta kindlustussummad ja nüüdse omavastutuse on see ikkagi väiksem, kui praegune kahju oli ja mis kõik nüüd Seesami poolt hüvitatud sai.
Soovitan nii firmat kui kindlustamist!

Nüüd vaatan ikka õudusega neid Eesti külma- ja lumeuudiseid. Nagu kolmas laps istuks Eestis, kelle pärast südant valutada :)

Jõulud tulid ja läksid

2010-12-26T17:40:00.004+02:00

Häid hilinenud jõulupühi!

Raske on viimasel ajal end kuhugi arvuti taha saada, sest vaid üks meil siin veel elus ongi. Kasutan varast hommikutundi, kui teised veel magavad ja ma oma köhahoogude tõttu enam und ei saanud.

Pildil on poisid jõuluvanaga, mina olin fotograafiks ja isa oli end jälle jõuluvana tuleku ajaks pesema sättinud. Ta ikka kohe ei oska seda aega valida!

Muidu on jõuluaeg möödunud suht vaikselt ja tõbiselt ja töiselt. St käin tööl ja olen vahelduva eduga tõbine. Just täpselt nii! Tundub, et eelmisel nädalavahetusel toimunud Eesti Seltsi jõuluõhtul sain külma, sest kirikus oli kuidagi jube jahe olla.
Seal käis ka jõuluvana

Väiksemad lapsed said luuletust lugeda või laulda ja väikseid kingikesi. Selles osas oli mul tähtis roll olla jõuluvanale abiks.
Ega see kerge ei ole 3-aastastele tüdrukutele kingikesi leida. Eriti, kui ei tea, mis on populaarsed ja rahaliselt on ka teatud piirid ees. No vähemalt mõned vanemad tulid kiitma, et just Tinkerbellid pidid praegu lemmikud olema. Hea, kui midagi kogemata täppi läheb. Söödi ja joodi ja lauldi ja sedasi see pidu otsa saigi.

Kel võimalik puhata, neile - head puhkuse jätku! Kes tööl peavad veel sel aastal käima, neile - head töölusti!

Last Bride Standing

2010-12-20T15:10:00.009+02:00

Ega ma suur telekahuviline ei ole, aga nüüd nädalavahetusel klõpsisin niisama kanaleid kuni sattusin mingile kummalisele tõsielusaatele. Saates üritatakse välja selgitada kõige kauem seista jaksav pruut. Auhinnaks muidugi uhke pulmapidu 250le külalisele. Lisaks mõned väiksemad auhinnad. Näiteks 48 tundi vastupidav võistleja saab 25% hinnaalandust, 72 tundi seisev 35% jne.
Kuna ma tõesti ainult ühte saadet olen näinud ja ei tea, mis varem on toimunud, siis selle põhjal tundub küll päris karm katsumus, mis paneb proovile nii vaimsed kui füüsilised võimed. Nagu aru sain on päevasel ajal seistes iga 3 tunni tagant 15-minutiline vaheaeg, mille jooksul perekond või toetajad masseerivad jalgu ja selga ja toetavad vaimselt. Vahepeal on veel seismised, kus peab ühe käega seinast kinni hoidma (või oli see eelmisel hooajal nii, sellest ei saanudki aru). Muidu seistakse laval teatud ruudu sees, kust välja astuda ei tohi. Ööseks peab ära andma kõik elektroonilised vahendid ja lihtsalt seisma. Päris karm!
Selles osas oli juba 7. öö. Peale 103,5 tunnist seismist hakkasid nii mõnelgi hallutsinatsioonid ja aju igasuguseid trikke tegema. Näiteks hommikul öeldi, et nüüd alates kella 10.30 kuni 11.30 on dead zone, st lihtsalt seisate, kellegagi rääkida ei tohi. Üks osaleja aga tuli lavalt maha ja arvas, et nüüd on aeg lõõgastumiseks ja võib pere juurde minna. Tema jaoks oligi võistlus läbi!
Vahepeal on erinevaid mänge või meelitusi, et kes enam vastu ei pea, siis võib lahkuda vaheauhinnaga, nt juveelipoe 5000-dollarilise kinkekaardi või hoopis tühjade kätega.
Osalejaid oli igast masti - rasedaid (!), väikelaste emasid, nooremaid ja vanemaid pruute.
Paar selles osas väljalangenut ütlesid hiljem, et keegi ei uskunud seda nii kaua kestvat. Veel rääkis oma kogemustest eelmisel hooajal osalenu, kellel oli mitu kuud võtnud, et sellest kogemusest üle saada. Liikumatult paigal seista ei suutvat ta tänaseni, st ka seda intervjuud andes ta muudkui kõigutas end ühele ja teisele poole.
Ma nagu hästi ei mõista, milleks selliseid asju vaja on. No loomulikult soovivad igasugused sponsorid ju show ja vaadatavuse nimel inimesi proovile panna, et niisama ei saaks uhkeid pidusid ja kleite. Aga ikkagi huvitab mind küünikut, kas on ka pikemaajalisi uuringuid, kuidas see tervisele mõjub ja mis jälje jätab. Ja seda kõike ühe peo nimel... Eriti irooniline oleks, kui selle kõige tulemusena peetud pulm jääbki kooselu kaunimaks hetkeks ja asi kiiresti koost laguneb. Noh, et unustatakse tegelik väärtus ja milleks üldse abielluda sooviti ning panustatakse vaid välisele särale ja teistele ärategemisele. Vot, kus mul oli ikka pulmapidu! Peeti selles keskuses ja sellised söögid ja nii palju rahvast...
Aga, kes teab, võib-olla, kui endal oleks pulmad ees, siis oleks ka igasugusteks hullusteks valmis ja seisaks teistega võidu.

Siin mõned klipid youtube'st.

Linnanjuhlat

2010-12-11T06:25:00.007+02:00

Olen küll juba mõned aastad Soomest eemal, aga ikka aeg-ajalt kiikan nende toimetamisi. Nüüd 6. detsembril oli neil tähtis iseseisvuspäev. Jäin mtv3 ja yle lehtedelt daamide kauneid tualette vaatama. Ikka jube julged ja erinevad on paljudel seljas. Tundub, et moes on trükipildiga õhtukleidid. Neid oli rohkem, kui üks. Väga huvitav!

Muidugi Soome kuulsused ja nimed enam palju ei ütle, aga ikkagi tore vaadata.

Kel huvi, siis rohkem pilte näeb siit ja siit

Pulgad ja Pho

2010-12-05T18:49:00.005+02:00

Mõni aeg tagasi käisin lõunal Vietnami restoranis. Lõunaks muidugi suur Pho (ehk nuudlisupp). Kõike ma ära süüa ei jaksanud (no ma kodus teen salatit kõigile nii suurde kaussi!), siis pakiti ülejääk mulle koju kaasa.
Andsin lastele teada, et täna saavad õhtusöögiks Vietnami suppi ja seda süüakse pulkadega. Oleks ma vaid teadnud, millise Gini ma pudelist välja lasen, oleksin ehk mõned korrad mõelnud, enne ütlemist!
Igal juhul süüakse meil nüüd kõike pulkadega - makarone ja riisi ja liha ja isegi pannkooke!
Aga las harjutavad, niikuinii pidavat aasia-rass pealetungi tegema ja varem või hiljem võib see oskus ära kuluda.

Supiga veel see, et ega ta väga terav ja vänge ei ole. Täitsa paras. Güntherile väga maitses. Nõuab aga juurde. Siis vaatasingi natuke netis ringi, kus on õpetusi kirjas. Suht kättevõtmise asi rohkem. Eks harjutage ka! Siin nii jutt kui pilt.

Igaks juhuks ka väike video, kuidas sööma peaks :)

**
Üks vahva seik oli ka. Supis oli ka üks tulipunane jalapeno. Günther arvas, et see nagu paprika ja sõi ära! Oi, kui kiire tal hakkas. Jõi jääkülma vett ja istus suu lahti akna peal :)

Aeg nautida!

2010-11-13T18:43:00.004+02:00

Viimasel ajal olen hakanud tohutult hindama tavalisi nädalavahetusi, kus ei ole mitte midagi plaanis ja saad lihtsalt olla. Eks olen siingi sellest aeg-ajalt pajatanud. Aga olla nii nagu ise tahad - lugeda, kokata, koristada, netis surfata, lastega rääkida või mängida. See on nii mõnus!
Eks need pidevad kolimised siia ja sinna ja pikemate puhkuste ajal ka ikka reisima või nädalavahetuseks mingid plaanid, et kuhugi minna ja midagi näha - oleme ju Kanadas ja millal meil veel on seda võimalust näha ühte, teist või kolmandat.
Nüüd on kuidagi nii, et ei viitsi nädalavahetuseks organiseerida mingit reisi loodusesse või järve äärde või matkarajale. Tahaks lihtsalt olla. Isegi arvutist olen end viimasel ajal hakanud eemale hoidma. Ehk on see mingi patareidelaadimise aeg, sest elul on mingid plaanid, mida ma veel ei tea, ja alateadlikult toimub laadimine?

Aga nii on mõnus. Praegu ma seda naudin. Eriti, kui ilmgi on lihtsalt vapustavalt suvine ja seda keset novembrit.

Eilegi oli vaikne kodune päev - selle aasta viimane kohustuslik palgata puhkus (ikka euro nimel!).
Hommik algas vestlusega H koolis, see tavapärane intervjuu lapsevanematega või arenguvestlus, kui Eestiga võrrelda. Õnneks on H hakanud tegema edusamme, mis kooliski näha, kodust edu olen märganud niikuinii. Enam ei tule miljon ja üks põhjust, et mitte kodutöid teha. Saab tehtud ja palju rahulikumalt, st õppimine ei lõppe sellega, et kogu pere on endast viimseni välja aetud. Rahulikult läheb. Ja talle endale meeldib see ka. Küsis kord, et kas oli ju hea, kui ma ei jonninud? Vastasin, et loomulikult oli. Küsisin ka vastu, kas sa panid tähele, et ma olin ka palju rahulikum, kui sa ei jonninud? Pani ikka. Seda joont nüüd olemegi järginud.
Peale intervjuud koolis olime pea kogu päeva Hga kahekesi kodus. No poes käisime ja natuke jalutasime ikka ka. Aga üldiselt tegime koduseid asju. Näiteks raamatu Remembrance Day teemal (panen millalgi hiljem ehk pildi, kui pildistada viitsin). Joonistasime ja värvisime. Kleepisime ja lõikusime. Jälle - mõnus oli olla.

Täna. Ilm on soe - 10 kraadi + päike paistab lagipähe! Juba hommikul vara koristasime oma ainsa puu (vahtra loomulikult!) lehed kokku ja siin ma nüüd istun rõdul päikesepaistes. Naudin! Panin just raamatu käest ja mõtlesin natuke kirjutada hoopiski. Õigemini avastasin, et rõdul olev pistik siiski töötab. Meil nimelt läpi aku natukene vanavõitu ja ilma vooluühenduseta kaua vastu ei pea. Loen praegu seda Söö Palveta Armasta-t. Eks see panigi mu mõtted liikuma nautimise ja eneseotsingute teemadel ja mõtlesin, et võiks ju ka kirjutada!
H naudib legodega mängimist meie väikesel kiviplatsil, sest muru pole omanik endiselt suutnud hankida! Pidi juba juulis seda tegema, kui me ära olime. No pole hullu. G istub kõrval ja loeb raamatut, mis sõbralt sai. Hommikul veel rääkisime temaga pikad jutud maha! Sellest, mida nad koolis on õppinud, inimest õpivad rakke ja batsille jne. Seda on ka tore vaadata, kuidas ta naudib koolis käimist ja seda, mida sealt saab.
Abikaasa ka kuskil oma tegemistega. Loodetavasti temalgi hea olla.

Kui veel raamatu teema juurde naasta, siis selline rahulik olek (ehk see ongi hingerahu või enese leidmine!) on äratanud minus ka huvi köögi ja kokkamise vastu. Varasemalt oli see ikka tüütu kohustus ja oli päris hea, et abikaasale meeldib köögis kokata, mistõttu sain oma "kohustusi" tema kaela veeretada. Nüüd olen iga aastaga üha enam hakanud nautima oma kätega toidu valmistamist ja erinevate asjade katsetamist. Lapsed küll alati ei jaga mu innustust ja vaimustust, aga küll nad õpivad. Neile sobiks ikka makaronid juustuga ja palju ketsupit peale!
Aga selle kõigeni jõudmine on võtnud ju ikka mitmeid aastaid aega ja kasvamist! Eriti kasvatab nii mind kui kogu me peret see eemalolek tavapärasest keskkonnast ja sõpradest-sugulastest. Õnneks saan täna nentida, et see sotsiaalvõrgustiku puudumine on siiski tugevdanud meid. Peale esimest aastat Kanadas tõdesime abikaasaga, et vaata, me polegi üksteisel veel kõrisid läbi närinud! Tulevik on praegu veel lahtine, suvel peaks mu aeg siin otsa saama, aga see pole tänane teema!
Täna on aeg nautida! Just täna, just siin ja praegu!
Olge mõnusad!

Kuriteopaigalt põgenev röövel

2010-11-06T20:30:00.006+02:00

või täpsemini üks pesukaru, kes koos kaaslasega meie ja naabri prügid laiali toimetas. Prügihunnikust ei taibanud pilti teha, hakkasin seda liiga kiiresti kokku kraapima. Eks ta tuli rohkem naabrimehe pizzakarpides olevate jääkide peale. Meie prügis midagi söödavat küll ei olnud, st söödav oli kindla luku taga, selleks ettenähtud prügikonteineris.
Aga naabrimehel on küll mingi imelik suhe pesukarudega. Kirjutasin siin, kuidas ta öösel neid veepüssiga taga ajas, nüüd oli ta harjavarrega. See oli päris vahva, kuidas abikaasa ajas fotokaga pesukarusid taga ja samal ajal üritas naabrimees neid harjavarrega tabada.
Ega me polekski muidu peale sattunud, aga esmalt koputas ta selle sama varrega meie aknale, et teil on pesukarud! Nad on agressiivsed!
Mulle tegi see kõik parajalt nalja :) No nad ei tundu ju agressiivsed, parajad pontsikud, kuigi liiguvad üllatavalt kiiresti.
Juhul, kui tõesti on, siis palun hoiatage mind ja katsun edaspidi pesukarudega kokku puutudes end millegagi varustada.

Halloweeeen!

2010-11-03T04:53:00.007+02:00

Järjekordne Halloween möödas. Ma ei ole endiselt fänn, kuid vaatamata sellele istusin pool ööd ja kohendasin H kostüümi, sest uut ei viitsinud osta. Olemasolev, aga vajas just veidi kohendamist, sest mingil hetkel oli H sellele käärid sisse löönud. Eks ta kujundas oma nägemuse järgi! Masinaga oleks see käkitegu olnud, aga olen siin mehhaniseerimata. See tähendas käsitsi nõelumist ja vanade kooliaegade meenutamist - peitpisted ja ristpisted jne. Ikkagi vana rätsep!

H koolis toimus tavapärane hommikune kostüümiparaad, paparatsidest lapsevanemad kaameratega vehkimas. Sellele järgnes koolipäev ja lõunast kukuti komme sööma. Isegi kodune töö oli sel korral halloweeni-teemaline - jaga ja sorteeri saak ära - shokolaadid, väikesed shokolaadid ja kommid. Palju said, mis on mis ja kuidas sa neid jagasid. Vähemalt tehti seda kodutööd suure huviga, sest sai igasuguseid komme omale, mida ühest kuhjast teise tõsta ja lugeda ja mõned (loe: enamuse) põskegi pista!
Tuli ju koju ka ühtteist varuda, sest kuhu sa ikka põgened. Lisaks magusale ostsime ka ühed lastekaardid (leia paare jne). Seega said kõik lapsed paki kaarte ja šokolaadi. Sel aastal oli meil lausa rekord - 20 last. Üks punt oli ka vahva suulise-etteaste valmistanud. Lõppes küsimusega - kas tead, mis on minu moto? Ei tea. Trick or treat! Päris vahva mõte!
Hga meisterdasime-joonistasime mõned suuremad pildid ja panime rõdule, et ikka teataks, kuhu tulla. Ise ta jooksma ei soovinud minna. Pakkusin küll välja, aga ju ma ei teinud seda eriti innustavalt.

Väike dändi

2010-10-23T22:58:00.003+03:00

Õhtune vestlus H-ga. H-l seljas hallid dressid, hall t-särk ja ka soki on hallid!
H: "Emme, kas need asjad sobivad omavahel kokku?"
M: "Sobivad küll. Miks sa seda küsid?"
H: "No ma tahan, et kui vaadatakse, siis öeldakse - mmm..., mitte äkää!"

Elu üllatab

2010-10-21T18:30:00.005+03:00

Inimesed on ikka huvitavad olevused. Elad teisega juba aastaid koos ja abieluski enam kui 10 aastat, aga ikka suudab ta sind üllatada.
Olin kogu aeg arvanud, et ega minu abikaasa klassikalist muusikat ei kuula. Pole ju sellist tüüpi inimene ja see ei ole kunagi teemana päevakorral olnud. Ma ise kuulan närvirahustuseks ja puhkamiseks ju hea meelega. Tavaliselt üksi. Nüüd siis ükspäev, tuleb mulle tööle vastu ja autos "möllab" täie võimsusega Beethoven. Imestunult kulmu kergitades küsisin, mis lahti on? Vastuseks sain, et ah, mul pea natuke valutab, siis on hea seda kuulata.
Seedisin seda asja ja hakkasin kõva häälega naerma! Selle peale sain vastuküsimuse, et mis sul nüüd lahti on?
Ütlesingi, et lihtsalt huvitav, ma ei teadnud, et sul selline huvi on. Aretasime teemat edasi ja selgus, et kumbki on teineteise eest "seda" juba aastaid salajases hoidnud.
Isegi see, et me vahetevahel ooperis ja balletti (tema algatusel) vaatamas oleme käinud, ei ole minu silmi avanud. Pime kana ikka olen ja pikad juhtmed on mul niikuinii, aga et kohe nii pikad?
Või näitab see hoopiski seda, et ikka veel võõrad teineteisele või ei julge end peale kõike möödunut täielikult avada... Huvitav, mida küll suhtepsühholoogid sellest välja võiksid lugeda või arvata?

Linnud Kanadas

2010-10-11T18:43:00.013+03:00

Hommikul vaatasin, et orav jälle akna taga piilumas ja otsustasin mõned pähklid välja panna. Ukseni jõudes olid orava asemel hoopiski mingid sinised linnud katusel reas. Need olid ka pähklite peale maiad. Saatsin abikaasa ruttu fotoka järele ja enne uusi pähkleid ei visanud, kui fotokas laskevalmis. Nii ma siis seal klõpsisin. Mitte mingit probleemi pole sadat pilti korraga valmis saada :)
Tänu internetile sai kiirelt tuvastatud, et tegemist Blue Jay-nimeliste lindudega. Eesti keeli peaks olema sininäär. Oma värvigammalt sobiksid isegi meie rahvuslindudeks, puha sini-must-valged teised :)

Aga vahvaid värvilisi linde on Kanadas teisigi.
Näiteks kardinal, keda kord jalutuskäigul olles ka pildistada õnnestus. Vahel istub ta ka akna taga puu otsas, aga kui fotokaga lähenen lendab kohe oma teed.

või siis üks oranžikõhuga rästas? Ma pole eriti tugev lindude alal, aga päris põnev on niimoodi pildi järgi otsida, mis linnuga tegemist võib olla. Selliseid värvikirevaid on niisamagai põnev looduses otsida ja näha. Siin on kuidagi rohkem aega looduse jaoks, kui Eestis oli. Huvitav miks? Eestis inimesed, siin loodus?

või tuttav rähnikene...

Rääkimata varblastest, kajakatest, lagledest. Kusjuures tuvisid ei ole ma enda teada veel siin näinud. Vähemalt praegu ei meenu.

Septembrikuu möödus kiiresti

2010-09-24T17:45:00.005+03:00

September saigi märkamatult läbi. Samuti esimene kuu uuest kooliaastast.
Alguses oli ikka väike sabin-pabin sees. Mõned päevad enne kooli avastasime, et G-l riidepark kõik väikseks ja/või vanaks saanud. Siis saigi täiskomplekt soetatud - jakk, särk, teksad, jope. Uhh, me pole ammu nii palju raha korraga poodi jätnud. Tavaliselt ei osta me kõike asju septembriks uusi, ikka vastavalt vajadusele. Aga nüüd sai küll luuletuse kohaselt - kõik, kõik on uus septembrikuus!
Rahalise poole pealt on kooli algus nagu alati jõhker. Enamus varustust olin sel korral Eestist kaasa toonud (pliiatsid, kustukad jne). Kuna mõlemad olid keelelaagris ja siis said korralikud pinalikomplektid. Aga ikka läheb teist nii, et vähe pole! See väljend pärineb H sõnavarast.
Näiteks on gümnaasiumisse vist juba 100 ja rohkem dollarit läinud - aastaraamat, kunstivahendid, student fee, jõusaali raha, pildistamine, jne. Eriti pani mind hämmastama student fee (õpilase tasu?). Ei saagi aru, kas õpetaja palka ei saa, et lapsevanematelt sellise nimetusega raha küsitakse. See on ainult ühes aines. Ju teised õpetajad saavad palka :)
Väikses koolis on juba tšekid läinud piima- ja pitsaprogrammideks. Ma ei tea, kust seda raha küll kalluriga kohale tuuakse??? Ei tasu vist märkimist, et minu sissetulekut arvestatakse kroonides, aga majandusteadlikumad on kindlasti kursis Kanada dollari kursi tõusuga. Päris karm värk. Aga ei hädalda, onju hullemaidki olukordi :)
Nüüdseks on loodetavasti suurem osa lubadest allkirjastatud, vajalikud kursused muudetud ja kõik hakkab tavalist riburada pidi minema. Loodame!

**
Aga muidu olen vist saanud arvutimürgituse ja seetõttu eriti palju kirjutanud ei olegi. Kuidagi ei viitsi või ei taha, kuigi mõtteid on küll peas, millest võiks, aga teoks teha ei viitsi... Seegi jutt juba ammu peaaegu valmis, kuid publish jäänud tegemata...
Võib-olla ka stress, et ei jaksa. Eks näis.

**
Fotol siis mõlemad uues varustuses - ühel dressid, teisel teksad.

Õunad

2010-09-10T12:07:00.000+03:00

Viimasel vabal päeval enne kooli võtsime kätte ja külastasime üht õunaaiandit. Soovituste peale otsustasime minna umbes 60km kaugusel asuvasse õunakasse. Peale mitmeid valestisõitmisi, sest igasuguseid kilomeetrite pikkuseid mägede- ja külavahelisi teid lihtsalt GPS ei näita! Ühtlasi olid ka kõik kohalikud prantsuskeelsed, kes olid sest aiandist küll kuulnud, kuid täpset teed keegi juhatada ei teadnud. Üks juhatas kirikuni, teine järgmise tee otsani ja nii me siiski peale paaritunnist sõitu (mäletate, et see asus kodunt kõigest 60 kildi kaugusel) kohale jõudsimegi. Ma olin valmis juba loobuma, tundus nii mõttetuna see otsimine ja ega küla vahel ju inimesi ka just palju ei ole. Lõpuks sõitsime ühe lambakasvataja hoovi sisse, kus tundus, et keegi on kodus ja küsisime nõu. Tema meid kohale juhataski.
Maksime oma maksu, võtsime kastid ja käru ja läksime juhatatud viljapuu ridade vahele. Ahjaa, enne sai veel proovida, milliseid me soovime - hapukamaid või magusamaid. Valisime magusamad Macintosh-nimelised ubinad.
Esimesed puud olid juba tühjaks nopitud, aga reipal sammul trotsides vihma ja tuult vedasime end punetavate puudeni. Siis läks kohe rabelemiseks, kes saab esimesena puu otsa ja kelle kast varem täis saab. Ega meil päris kõigile kaste polnudki, kaks kasti pere peale. Kiirelt sai täis. Lisaks võis niisama, st maksuväliselt, pugida niipalju, kui sisse mahub. Seda ei pidanud meile kaks korda ütlema. Kastid täis ja autos. Kõhud täis ja korraks veel suts poekesse. Üks korralik 19% õunasiider oli mul väljudes näpus. Päris tuline teine! Saab ehk külmadel talveõhtutel mekkida.
**
Aiand ise on päris vahva. Seal võib vabalt veeta terve päeva, korjad õunu, pead lõunapausi, milleks lauad ja pingid väljas, kuigi sel korral ei soosind ilm seda tegevust.
**
Õhtul sai veel poisse noritud - Hei! Kas keegi õuna soovib? Ei soovind keegi. Väikse kahjutundega mõtlen, et Eestis mul õunapress olemas, teeks mahla... et siis suts lennukisse, pressin õunad ära ja hopsti tagasi :)
Lisaks moosile, mida keeta kavatsen, on nüüd tükiks ajaks lõunasöögi puuvilja mure murtud.

Esimene tagasivaade suvve ehk lendame Eestisse

2010-09-10T01:28:00.009+03:00

Nüüd, kus juba vahelduva eduga on nädal aega vihma sadanud ja kraadid 40lt kolinaga kukkunud 17ni, ongi paras aeg suve meenutada.

Puhkus algas äralennuga Kanadast. Kõik sujus suht viperusteta, 2 vahemaandumist - nagu ikka, sest nii Tallinn kui Ottawa on lennunduse kohapealt suht mõttetud kohad. Õnneks olid vahepeatused lühikesed, Frankfurdis 2 tundi ja Helsingis alla tunni. Väljumine Frankfurdist hilines, kuna lend oli ülebukitud (mingi värdsõna!, aga mis võiks olla overbooked eesti keeles? ülebroneeritud- ülemüüdud?), siis otsiti vabatahtlikke, kes maha sooviksid jääda. Meil seda soovi ei olnud. Ei teagi, kas ikka suruti kõik peale või leidus vabatahtlikke, aga mingi hetke me õhku tõusime. Olin juba natuke närvis küll, sest iga minut hilisemat väljalendu tähendas ju potentsiaalset võimalust viimase otsa lennust maha jääda... õnneks jõudsime enam-vähem õigel ajal Helsingisse. Väike jooks (mis üldse ei ole halb peale üle kümnetunnist istumist!) ja jõudsime oma väikese lennuki peale. Helsingist Tallinnasse on nimelt suht tilluke teine :) aga vahemaa on niivõrd lühike, et õige varsti peale õhku tõusmist paistab tuttav siluett ja valmistutakse maandumiseks.
Asjad muidgi sellise kiirusega järele ei jõudnud, neid pidi veel natuke ootama. Loomulikult oli siis tollil hea neid inimesteta kohvreid lähemalt uurida ja järele minnes palutigi lahti teha ja uudishimutseti, et mida me seal tassime ja miks me Kanadas oleme ja mida nüüd Eestis teeme. Nojah. Ei midagi erilist, näitasin ette, mis need kahtlased teravad asjad on (pliiatsid ja puuriotsad), andsin allkirja ja võisime minna.
Nüüd näide sellest, kuidas inimene harjub kõigega. Kui Kanadasse tulles oli jube veider, et suvel juba enne kella 9 on kott pime, siis nüüd esimesed ööd Eestis ootasime, millal pimedaks läheb, et saaks magama jääda. Nagu arvata võite, hakkas õige varsti peale kella 3 hommikul juba hämarast valgeks tagasi minema! Peale paari ööd saime valges magada küll.

Lähemalt katsun edaspidi peatuda kultuurisündmustel, mida sai näpuotsaga katsutud. Ehitusteemadel, sest et olgem ausad pool puhkust möödus K-Rautakeskos! Marsruut oli enam-vähem selline: Tallinn-K-Rautakesko-Võsu-Saku-K-Rautakesko-Kiisa-Tallinn-K-RAutakesko-Saku-Vääna-Pärnu-Riisipere-K-Rautakesko-Tallinn-K-Rautakesko-Saku-Kivi-ja Vana-Vigala-K-Rautakesko jne. Poistele mahtus veel sinna vahele suts Iisakkusse, Ida-Virru.
Et siis tihe kava, aga nägi ja jõudis ka palju.

**
Pildid Ottawa lennujaama kohvikust

Vaikus

2010-09-02T02:31:00.004+03:00

Nii vaikseks kõik on jäänud, su ümber ja su sees...
Täpselt nii siin lehel ongi olnud. Ei teagi, kas on see mõttelaiskus või füüsiline laiskus, aga ei ole suutnud ühtki rida kirja panna. Vaid pisteliselt mõned üksikud hüpped siia-sinna. Ju siis hing veel nii täis (siis headust!) neid kohtumisi ja toredaid inimesi, et ei olegi tundnud vajadust kirjutada, sest sai ju kõigiga kokku ja silmast silma räägitud...

Tegelikult olen mõelnud ikka suvest ja Eestist kirjutada, kasvõi enda jaoks. Hea pärast meenutada, mis tehtud ja mis teoksil. Luban siis, et vaikselt hakkab siia tulema neid meenutusi suvve, kui mitte varem, siis ehk külma talve ajal :) Hahaa! Kas pole hea põhjendus, et mitte kohe teha, vaid lükata see kuhugi kaugele-kaugele tulevikku ja lõpuks unustada sootuks? Eks me näe, kui sõnapidaja "mees" ma olen.

Lennukas rahvas

2010-09-02T02:19:00.004+03:00

Ottawa jõgi on kuidagi kuiv sel aastal. Vett on jäänud nii väheks, et põhi suisa paljas ja kõigile näha. Hea ja kivine põhi. Kas ja kuidas sellist olukorda ära kasutada?
Kindlasti kasutada. Teeme kivikujusid!
Ja nii nad teevadki. Tulemused piltidelt näha. Inuksuk kõige populaarsem.

Meie ka teiste seas. Eestipärase Inuksukiga :) Kuigi nagu selgus, siis üksmeelt ja ühe kuju tegemist meie pere individualistid endale lubada ei saa. Ikka iga ühele oma.

Herilased

2010-08-20T17:37:00.004+03:00

... olid sellise pesa meile varikatuse alla teinud. Kiiresti käis. Nad pidavat hakkama juunis pesa ehitamisega peale (võis olla küll nii) ja augusti alguseks on selline pirakas valmis. Aga millal nad parima pesapaiga välja valivad, seda ei teadnud tõrjuja (või terminaator nagu poisid teda kutsusid) öelda. See on selline keskmise suurusega.

Esmalt lindid välja, et võõraid eemal hoida

Siis vahuga sissepääsu ava kinni...

... ja teise sutsuga mürki peale. Ei mingit kaitsekostüümi ega -vahendeid!

Sedasi ta hävitatud sai. 48 tundi ei tohtinud puutuda, siis kuivas ära ja pudenes maha kui paberipuru. Herilased pidid puukoort kuidagi nätsutama ja sellest pesa tegema.

Hävitustööst ka. Tasuv teine. Näiteks see härrasmees, kes meil käis, tema tegelebki ainult herilastepesade ja lutikate-prussakate hävitamisega. Üks herilase pesa on 100 dollarit, meie oma oli sel päeval 27. ja veel kolm ootas ees! 5 minutit sutsutamist vahu ja mürgiga ja raha käes!

Nüüd meenutab herilasi vaid varikatuses olev auk! Aga maha ei luba omanik seda võtta! Minu arust varjab niigi vähest valgust ja on mõttetu asi, aga kui ei lubata, siis ei lubata. Et järgmisel aastal pesa vältida, peaksime seda paar korda nädalas lahti kruttima... ma võtaks maha...

Esimene

2010-08-14T05:53:00.009+03:00

Minu esimene jalgratas. Taaskohtumine toimus Palmse mõisa rattaaidas.

Ainult värv oli oranzh.
Tegemist siis Ereliukase õe Kregzdutega, ehk tüdrukute variant kuulsast poistekast.
Napilt läks selle saamisega. Lugu selline, et vanaisa tahtis mulle väga jalgratast osta. Eks ma vist mõjutasin ka seda ostuplaani kuidagi. Siiski tuli üllatusena, kui kord maal olles tuli poest Ereliukasega. Ma ju tahtsingi poistekat, sest pidin poistega kõiges võrdne ja paremgi olema - kiirem, tugevam, osavam jne. Maal peale minu ühtegi tüdrukut ei olnud ja eks koduski olid poiste mängud põnevamad, kui nukud :) Aga nüüd ratta juurde tagasi...
Hakkas vanaisa ratast kokkku panema ja midagi oli viga. Korda ei saanud. Läks poodi teisele ringile. Tagasi teise erekaga (nii teda kutsuti rahva seas). Sellel rattad juba uuelt kaheksas. Kolmas kord poodi. Poiste rattaid enam ei olnud :( Võttis selle, mis oli. Tüdrukute oma. Olin ikkagi rõõmus. Natuke suur ta mulle alguses oli, aga rõõm oma rattast ületas selle takistuse.
Maalt tagasi tulles oli vaja ju küla laste ees kohe kekata oma uue rattaga. Ega ma veel päris kindlalt sõita ei osanud. Aga kohe uhkeid kurve tõmbama... kuni kintsu pidi mööda kruusast hoovi libisesin. Valus oli. Õppetund ka - pill tuleb pika ilu peale!
Aga ratas oli hea! Pidas teine mitu-mitu aastat vastu, kuni ükskord väikeseks jäi. Ega ma enne uut ei saanudki, kui "suurena" päris ise endale ratta ostsin.
Suvine taaskohtumine oli tore, nostalgiline :)

Tagasi

2010-08-06T21:23:00.004+03:00

Nüüd jah juba kolmas päev tagasi Kanadas. Siin on olnud paus. Võib-olla kestab see natuke veel, sest praegu tunnen, et tahaks puhata puhkusest. Mingeid plaane eelolevaks nädalavahetuseks ei ole tehtud. Kohvrid olen paari õhtuga tühjaks teinud, aga asjad on kõik hunnikus söögilaual. Poisid elavad veel Eesti-ajas, juba hommikul kell 4 ärkavad ja ajal, mil mina töölt koju jõuan (jah, ma läksin esimesel hommikul peale reisi tööle!) magavad hambad laiali.
Nüüd laseks natuke mõtetel settida ja vaatab, mis hiljem puhkusest kirja saab pandud.

Homme lendama ja ülehomme Eestis!

2010-07-05T17:41:00.004+03:00

See rõõmuröögatus aga tähendab seda, et terve nädalavahetus on pakitud. Kohvreid. Ja ma lausa vihkan pakkimist, kui nii võiks öelda. See viimaste aastate pidev kolimine ja kokku-lahti pakkimine avaldab mõju isegi puhkusele sõidu puhul.
Kõige nõmedam on see, et neid asju on kuidagi nii palju, mida tahaks kaasa võtta. Äkki läheb seda vaja, no selle juurde pole jälle midagi panna, siis peaks veel selle võtma ja selle ka. Jube see naisterahva elu! Lähed ju küll peamiselt ehitama, aga ikka mõtled, et vaja minna veel sinna ja sinna ja sinna ja iga erineva ürituse tarbeks oma hilpe vaja. Oo ja ilmad on praegu ilusad, aga äkki läheb külmaks, võtab ikka soojemad ja vihmariided ka kaasa. Siis veel plätud, tossud ja kingad. Ja seda kõike neljale! Lisaks muu nänn, mida keegi on soovinud, ühele nipet-näpet ja teisele ja jälle miljon vidinat koos.
Nii ongi märkamatult kohvrid punnis ja ikka veel kripeldab, kas ikka sai kõik vajalik kaasa. Samas tean ja sisendan endale, et passid ja piletid on kõige tähtsamad, kõik muu on asendatav ja nagu meie algne Kanadasse tulek näitas, saab ikka palju vähemaga läbi. Aga ikka pakin rohkem... no igaks juhuks.

Märksõna: punane!

2010-07-02T02:35:00.009+03:00

Tänase Kanada päeva puhul näita oma kanadalase vaimu ja kanna punast ja valget. Istusin hommikul tööl ja vehkisin kiirelt juuni raamatupidamist lõpetada, et enne puhkust kõigega ühele poole saaks. Aknast jäid muudkui silma igasugused punase-valge-kirjud inimesed, kes kõik parlamendimäele kiirustasid, et kuningannat tervitada ja Kanada päeva puhul tähtsaid kõnesid kuulata.
Istusin ja istusin, kuni mõtlesin, et lähen ka. Ei teagi, kas oli tark mõte või mitte. Sest sellises inimliiklusummikus ei ole ma veel olnud. Tundus, et kõik need 900 000 inimest, kes Ottawas elavad olid all-linna kokku tulnud. Siiski leidsin ühe vaba koha aia ääres, et ka kuningannat oodata. Seni klõpsisin niisama pilte. Kas pole tore, kui punased kõik on? Isegi koerad.

Et igav oodata ei oleks, siis lendasid vahepeal lennukid üle. Nende pildile tabamine oli suht keeruline. Tulid vaikselt ja äkki mürin ja juba olidki möödas. Aupauke tulistati, aga neid fotokas ei püüa :)

Üldiselt täna ei olnud vahet, oled sa koer või laps või tsiklimees või kontorirott. Kõik olid ühtmoodi rõõmsad ja elevil ja pungil Kanada spiritit. Igas kohvikus või baaris mängis oma bänd või kes ei olnud kohvikus, need olid tänaval viisikest vilistamas või viiuldamas. Selline pidev sumin ja lipud ja punased riided. Kõik olid üli-rõõmsad ja viisakad. Isegi siis, kui peale kuningannat kogu see mass korraga liikuma tahtis hakata, aga ei olnud kuhugi minna ja siis lihtsalt seisad ja seisad, sest mitte kuhugi liikuda ei ole.

Siin autos oli kuninganna printsiga. Ma kahjuks paremat pilti ei saanud, aga ihusilmaga nägin ära :)

Ka kuninganna oli riides vastavalt tähtpäevale - punane kostüüm ja valge kübar punase rosetiga. Foto Ottawa Citizenist

Jaanik Lättemäel

2010-06-29T17:05:00.012+03:00

Laulupeovabal aastal jääb ka siia kanti piisavalt huvilisi korraldamaks jaanipäeva. Montreali ja Ottawa seltsid korraldasid laupäeval ühise jaaniku. Asukohaks Lättemäe, mis skaudiseltsile kuulub.

Sel korral fotoreportaazh toimunust.

Nagu üks korralik Eesti üritus ikka algab see lipu heiskamisega. Minu poisid said austava ülesande seda teha, samal ajal laulsid teised - kaunistagem Eesti kojad kolme kodu värviga...

Seejärel väikene meenutus, mida jaanipäev eestlastele tähendanud on, sellele järgnes kõhutäide, millest unustasin pilti teha. Peale sööki sai mängida lauatennist, võrkpalli oleks ka saanud, kui Kutsi ei oleks palli katki hammustanud :) ja natuke metsas luusida.

Järgnes lõke ja lauluviisid Peeter Kopvillemi juhatusel. Tema tuli ekstra Torontost kohale.

Hüpped üle lõkke, et seda õnne ikka jätkuks!

Lõkke ja laulude järgselt sauna ja ujuma.

Siis vaba aeg ja õhtul koguneti jälle lõkke äärde. Meil veel telki ei ole, seega ööbima ei jäänud ja sättisime end kodu poole. H, kes alguses oli pahane, et me nii vara ära tuleme, jäi juba poolel teel koju magama.

Maavärin #2

2010-06-24T00:32:00.006+03:00

Nii, et nüüd natuke kainema pilguga. Eks piltidelt ole näha minu esmast ülereageerimist. Sest eriti midagi hullu ju ei juhtunud, ühest seinakapist ja garderoobist pudenesid riiulitelt asjad põrandale. H toas läksid sahtlid lahti, muud segadust ei saa maavärina kaela ajada, kuigi ta seda teha oleks tahtnud. Esimesel korrusel kadus üks küünal jalast minema ja mõned fotod viskasid end pikali. See suur ja megaraske soomusklaasiga telekas jäi õnneks omale kohale, kuigi eelnevalt kõikus väga ähvardavalt.
Kuna kooliga kuidagi telefonitsi ühendust ei õnnestunud saada, siis läksime abikaasaga H-le kooli järele. Tegelikult kupatasin ka G kaasa, et kõik koos oleksime. Koolis istusid lapsed kooli kõrval murul ja ootasid. Mõned lambikuplid olid laest alla kukkunud ja paar last nendega pihta saanud. Õpetaja sõnul oli esimest korda nii tugevat värinat tunda. Kuna sellise tugevusega (5 palli) on siin üliharva maavärinaid olnud, siis puudub koolil ka konkreetne tegevusplaan, kuidas sellises olukorras käituda. Igal juhul kooli tagasi ei lubatud ja nii tuli H ilma kotita koju, kuna see jäi klassi. Nüüdseks on teada, et koolide konstruktsioonid on üle vaadatud ja homme peaks toimuma tavapärane päev.
Kuna ma siin valvel olen, siis käisin ka meie riigi territooriumi vaatamas. Kesklinn oli rahvast täis, igalt poolt majadest olid inimesed evakueeritud ja kõik kiirustasid kodude poole, linn oli inimestest ja autodest umbes. Saatkonnas oli kõik omal kohal. Tundus, et isegi paberileht polnud laual liikunud.
Linnas olid igal pool uudisteagentuurid oma bussidega ringi sõitmas. Raadiojaamadel ja teles üleskutsed inimestele, et ikka helistage ja meilige meile oma maavärinakogemusi.
Praeguseks on selgunud, et epitsentrile lähedal olnud kirikul vajus üks sein sisse, mingi sild on puru ja üks kiirtee suletud. Väiksemad kahjustused hoonetel on purunenud klaasid ja mõned praod. Linnavalitsus kutsus kõiki majaomanikke ja äride omanikke oma maju üle vaatama, et need ikka ohutud oleksid (gaasi ei lekiks, pragusid ei oleks jne). Võimalusel kohe kindlustused kohale kutsuda ja olukord fikseerida. Sedasi me siin elame, vaikses Ottawas ;)

Maa väriseb!

2010-06-23T20:53:00.003+03:00

HUUUHHH!!! Tänase võidupäeva puhul õnnestus esmakordselt maavärinat tunda. Tulin just keldrist, kus panin pesumasina ja kuivati tööle ja istusin köögi lauataha. Äkki hakkas ilge mürin peale. Mõtlesin, et mingi suur auto sõidab mööda teed, aga ei jäänud järele. Läks aina hullemaks! Siis taipasin - väriseb, MAA väriseb. Jooksuga Güntherile, et nüüd majast välja! Panin veel teleka kinni, mis jube kahtlaselt kõikus oma laual, aga selle maha tõstmiseks polnud jõudu ega aega.
Väljas muidugi kõik naabrid juba ustel - kas see oli maavärin, kas te tundiste seda???
Nüüd vist jääb üle veel järeltõukeid oodata. Kole kogemus. Põlved ja käed siiani värisevad. Kõige nõmedam on see, et sa ei tea, kui kaua see kestab ja kui tugevaks läheb.
Kui saan seniste väikeste kahjustuste fotod arvutisse, siis näeb, mis kodu kannatas. Asjad ümber, kapid lahti ja riiulid tühjad!

Allüürnikud

2010-06-19T05:05:00.004+03:00

Meie ja naabri treppide vahele on omale pesa teinud üks vöötorav. Juba mõned päevad varem nägime teda luusimas, kuid täna sain päris korraliku ehmatuse osaliseks, kui rõdul lugesin ja ühtäkki midagi kiiret ja väikest silmanurgast paistis. Ajust jõudis juba kõiksugu õudusi läbi joosta ja hea, et röökima ei hakanud :) siis nägin, et va triibuselg sibab üle uksemati minu poole. Jälgisin teist ja ronis kuhugi aia vahele lehtede alla. Rohkem torkima ei hakanud. Kuidagi väga loomarikkaks on see elamine muutunud.
Teine üllatus allüürnike näol on ju veel. Mitte just rõõmustav. Nimelt on siin rõdul selline riidest kate, mida me kordagi kasutanud pole, sest minu arust see varjab kogu päikese ja valguse ära. Ikka seesama hetk, et istun ja loen ja märkan, et herilased muudkui lendavad ja lendavad sinna katte alla. Kutsusin kaasa ja palusin selle lahti kruttida. No muidugi ühe lati küljes oli tubli meesterahva rusika-suurune pesa. Kuidas neist küll lahti saada? Ise nagu küll ei julge ja ei tahakski seda pesa puutuda. Aga eks peab üürileandjaga ühendust võtma ja sest "rusikast" teada andma.

Jee! Kool on läbi!

2010-06-18T00:21:00.005+03:00

Täpselt nii tuli täna G koolist koju, endal kaks eksamit seljataga. Kui sellest varem teada saime, et tal kaks eksamit samal päeval, siis küsisin, et kas ta ehk ei tahaks koolis vihjata, et sedasi pole kõige parem variant. No minu ajal ju pidi 3 päeva olema eksamitel vahet. Aga siin pidi see tavaline olema. Eksamid olid siis prantsuse keeles ja matemaatikas. Ise oli rõõmus ja oma sooritustega rahul. Ametlikud tulemused selguvad küll alles augustis, kui need postiga koju saadetakse. Praegu lihtsalt igas aines öeldi suuliselt, mis tulemused on ja see tähendab, et neist alla poole enam ei lähe, eksamid ja arvestused tõstavad protsenti. Tema koolis märgitakse tulemusi protsentides.
Sel poolaastal oli neli ainet - kehaline, prantsuse keel, matemaatika ja geograafia. Geograafias oli test, kehalises pidid ka mingitele normidele vastama. Tema viimasel ajal suurenenud huvi füüsilise treeningu vastu tagas selle, et tegi rohkem kätekõverdusi kui õpetaja arvas, et ta suudab.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et tal on tore aasta olnud. Gümnaasiumis väga meeldinud. Nii geograafias kui eelmisel poolaastal toimunud inglise keele (sic!) eksamil sai ta oma klassi parima tulemuse. Seetõttu soovitas karjäärinõustaja järgmisel aastal valida akadeemilise inglise keele, et siis liigub edasi ülikooli-kursil. Mata ka akadeemiline.

Seda kõike on jube hea kirjutada ja olen väga rõõmus poisi saavutuste üle, sest tegelikult oli Soome-periood talle koolis väga väga raske. Nii õpetaja kui nende katkiste hingedega laste tõttu, kes viidi võõrale maale, et vanemad saaks paremat elu lubada. Ikka see põhjus, et joonistav ja luuletav poiss ei sobi ju eesti matso-ühiskonda, mis seal miniatuursel kujul eksisteeris. Mul ei ole kedagi teist neis raskustes süüdistada, kui ennast - ise valisin kooli, kus olid eesti keelekümblus klassid, arvates, et patriootlikkus ja keele säilimine on ühed olulised asjad (tegelikult arvan ikkagi nii). Aga, et see nii palju kannatusi kaasa tõi. Eriti haiget sai muidugi G.
Kuid praegu on aeg rõõmustada! H-l veel mõned koolipäevad ees. Üle tüki aja on täna jälle ilus ja soe ilm. Ja värsked maasikad lõhnavad nii heaste...

Kool hakkab otsa saama

2010-06-13T19:05:00.005+03:00

Koolides juba suuremalt jaolt õppeprogrammid läbitud ja asja võetakse vabamalt. Sedasi toimuvadki igasugused teatrid, muuseumid, ekskursioonid jne. Viimati käis H klassiga lennundusmuuseumis. Lapsed said igasuguseid asju katsetada, vaadata ja proovida. Mis tunne on istuda hävitaja-puldis, kas täispuhutud kilekotiga õnnestub raamat üles tõsta, kelle õhupall lendab kõige kaugemale.
Kaasas olnud lapsevanemad (vabatahtlikud) saavad tänutäheks järgmisel nädalal kooli hommikusöögile. Tegelikult on see hommikusöök kõigile vabatahtlikele, kes aasta jooksul abiks olnud. Meil on isa see tore vabatahtlik, kes lennundusmuuseumisse läks kohe rohkem kui hea meelega kaasa :)

G-l on ka peamiselt kordamised, erinevad huviringid lõpetasid eelmisel nädalal töö. Järgmisel nädalal on ühel päeval kaks eksamit -prantuse keel ja mata. Peale seda ongi enam-vähem kõik, kuigi ametlikult on 25. juuni viimane koolipäev.

Söögi abil kanadalaseks

2010-06-13T01:24:00.006+03:00

Alustuseks väike klipp, kuidas saada kanadalaseks. Ikka grillimise abil ;)

Nimelt pidavat mõnede sõnul Kanadas olema vaid kaks hooaega - talv ja barbeque. Selle viimasega oleme meiegi nüüd sinapeal. Meie üürileandja muretses endale uue grilli ja oma vana andis meile kasutada. Seda nüüd olemegi umbes kuu jagu teinud ja head-paremat küpsetanud. Varem vaatasime vesiste suudega pealt, kui kõik ümberringi nädalavahetustel grillisid.

Et mida me siis grillime. Grillvorsti sõpru meil eriti ei ole, ehk on asi selles, et pole õigete peale veel sattunud, aga vorstide asemel liha, kana, kala, shampinjonid juustuga, paprika jne. Poed on ju täis igasugu grillikastmeid ja -marinaade, vali millist tahad ja ainult grilli. Kanada on meid ja meie maitse-eelistusi mingil määral juba mõjutanud ka. Auväärsele kohale on tõusnud mais. Eriti hea võiga grillitult - lausa keele viib alla. Eks olime seda ka varem proovinud, kuid nii magusat maisi, kui siin ei ole mujalt saanud. Alguses krimpsutasid poisid ka nina maisi peale, aga nüüd pistavad ka nemad hea meelega, anna ainult ette.
Maitsvad on ka bagelid (vesikringlid), lased rösterist läbi ja või või juust peale ja nämma.

Eks see rändamine mööda ilma kipub ikka mõjutama seda, mida ja kuidas sa sööd. Ikka proovid natuke kohalikku või teistmoodi asju ja mõned jäävad kohe väga sisse ja tahaks neid ka Eestis saada. Näiteks seemneteta viinamarju ja arbuuse. Viimased jälle ühed minu lemmikud (ma olen endiselt suuteline terve arbuusi üksi läbi töötama) ja kui ei pea veel seemneid välja sülgama, siis maitseb ju veel paremini.
Kohalik mõju võib olla aga ka negatiivne, näiteks üks India pere, kellel külas käisime, nemad söövad pidevalt pitsat, tellivad ja tuuakse ju lausa uksest sisse. Sellest ma jälle aru ei saa, India köök on ju ometi nii mõnus, aina küpseta ja vürtsitse. Mmm...

Kanadalased ei pidavat palju enam kodus süüa vaaritama, ikka tellitakse kuskilt midagi või käiakse väljas söömas kiirtoidukettides tavaliselt, kusjuures mingite kupongidega. Kohe müüakse selliseid kupongiraamatuid, et kui tellid sellise summa eest, siis saad terve 2l coca tasuta! Meie üürileandja soovitas meilegi, et FarmBoy (toidukauplus) müüb neid raamatuid ja seal on palju-palju sooduskuponge erinevatelt toitlustuskettidelt. Nuujah, ei huvita mind need KFC-d ja McDonaldsid nii väga, et seal iga nädal käima peaksime.

Maraton

2010-05-31T20:25:00.006+03:00

Sel ajal, kui isa Hendriga Lättemäe talgutel olid jaanipäeva ettevalmistusi tegemas olime meie Güntheriga Ottawa maratonil. Nooremad ja kobedamad meist osalisena, vanemad ergutajana.
Ega ta pikamaajooksja ei ole, pigem sprinter. Aga koolis vaja ja üks osa kehalise hindest sõltub just sellest maratoni tulemusest. Nii tuligi minna. Reegistreerimise hetkel oli võimalik valida vaid 5 ja 50 km vahel. No nii hull ma ka ei ole, et hakkan last 50ga piinama, siis osaleski 5 km jooksus.

Osalisi oli 9000, stardiväravad said kõik läbitud alla veerand tunniga, kiiremad olid sel ajal juba peaaegu finishis.
Päris mõnus sagin ja sumin oli seal tuhandete jooksjate ja pealtvaatajate seas. Küpses plaan, et ehk hakkaks isegi jälle jooksma ja võtaks ka järgmisel aastal osa. Nüüd juba mõned kogemused, kus stardi ajal on kõige parem olla ja mida või kuidas ette peaks valmistama/tuma.

Stardipauk on kõlanud, osalised läinud teele... ehk on siin kuskil ka G?

Siin on ports lõpetajaid. Leia G!

Trassi läbinuid ootas ees muffin, banaan ja jook. Lisaks said kõik lõpetajad sellised medalid kaela.

Nädalavahetuse tegemisi ehk Loodusloomuuseum teine katse

2010-05-29T16:31:00.009+03:00

Oligi õigus, vihm ja/või aeg olid teinud oma töö. Kõigest natuke ootamist ja saigi muuseumisse sisse.

Nagu mainisin, siis Loodusloomuuseum ehk Museum of Nature oli restaureerimisel juba mitu pikka aastat, ehk alates 2005ndast. Maja on tubli väärika ajalooga 100-aastane hoone. Sealt on nii mitmedki muuseumid oma teed alustanud ja isegi valitsusele on pakkunud kriisipaika, kui parlamendimäel tulekahju möllas. Valmis sai 1910 ja avalikkusele avas uksed 1912.

Sel korral jõudsime läbi käia mõned saalid paljudest - dinosaurused, Kanada loomad, Kanada konnad (elus väljanäitus) ja siis tundus selleks korraks juba küll olevat. Rahvast oli ka piisavalt, et peale väsitavat päeva selleks korraks otsad kokku tõmmata ja end kodu poole sättida.

Maja ise on siis selline. Väljast ja seest.

Alguses on nad sellised pisikesed nunnukesed...
Siis, aga kasvavad suureks, väga suureks. See on ju lausa karjuv ülekohus, et minu käsi nii väike on!!!

Laste lõbustamiseks olid sellised hiidputukalised kohale toodud :)

Oh suudle, suudle mind! Minust saab roheline prints!

Nädalavahetuse tegemisi

2010-05-29T15:48:00.006+03:00

Eelmisel nädalavahetusel taasavati peale pikki restaureerimisaastaid loodusloomuuseum. Osaliselt oli ta ka varem avatud, aga nüüd kõik valmis inimesi vastu võtma. Mõtlesime ka kohale minna, aga loomulikult oli avapäev ja tasuta sissepääs kohale meelitanud kümneid tuhandeid huvilisi ja järjekord lookles ümber muuseumi ja kaugemale veelgi. Tegime siis jooksult plaanid ümber ja läksime hoopis parki jalutama ja piknikku pidama.

Piltidel on Strathcona pargi kaunis purskkaev, piknikupaigaks valitud kaunis paik jõe ääres Rockcliffe'i lähedal ja kaunid vaated Gatineau'le. Neid nautides avanesid äkitselt taeva luugid ja tohutu sahmakas vihma tuli alla. Jooksime autosse ja hakkasime kodu poole sättima. Teel tuli mõte, et ehk on vihm järjekorra lühemaks teinud, aga siin on nüüd hea tea paus ja alustada uue looga.

JATKUU

Eksootika või nuhtlus

2010-05-26T14:18:00.009+03:00

Plõnn... ja plõnn... lõpuks jõuab teadvusse, et see ei ole normaalne hääl, ärkan ja loivan voodist välja. See plõnn tähendab seda, et keegi või miski on meie rõdul ja plõnn tekib rauast rõdupiirde vibratsioonist, kui midagi sinna vastu läheb. Unist pead läbivad igasugused mõtted stiilis, kas keegi tahab sisse murda, või mis ometi toimub. Lähen trepile ja rõduaknast paistab mingi mees, kes sobrab meie papiprügikastis ja teeb aeg-ajalt mingeid imelikke vehklevaid liigutusi.

Ajan abikaasa üles ja ütlen, et keegi rabistab meie rõdul. Abikaasa julge inimene läheb kohe akna ligi ja ütleb, et see ju naabrimees, et nagu võitleks millegagi või kellegagi... Mida???

Lähen lähemale ja vaatan naabrimehe enda rõdul kükib pesukaru, kes naabrimehe katseid teda ära ajada hoopis mänguks pidas :)

Rahunesime maha, et ei ole mingid narkomaanid või prükkarid, kes papikastist miskit huvitavat loodavad leida ja jälgisime mängu. Meie jaoks on ju pesukaru täielik eksootika, seda enam, et kohe oma õuel. Kohalikele on nad vist rohkem nuhtluseks. Kuigi aru ma ei saa, miks peab naaber kell 3 öösel armsa triibusabalise loomakesega võitlema. Kas see meeletu kuumus lööb pähe või milles asi? Vahemärkusena, et täna lausa 34 kraadi kuumust!

Lõpuks hüppas karu läbi kitsaste piirdepostide meie rõdule ja naaber pani jooksuga kodu poole lapse veepüssi tooma. Kahjuks lõpp jäi meil nägemata, seega ei teagi, kes kellele ära tegi :)

Foto pärit wikimediast.

Eesti emad

2010-05-16T16:04:00.005+03:00

jõuavad palju või siis igas sadamas on üks eestlane. Täpselt sellisele mõttele jõudsime EL residentsis peetaval Euroopa Päeva vastuvõtul. Lisaks EL suursaadikule pidas kõne ka Kanada väliskaubandusminister, kes ei jätnud mainimata oma juuri, mis ema kaudu tugevalt Eestiga seotud. Siis vaatasime ringi külaliste seas: fotograaf - ema eestlane, sakslaste poliitikadiplomaat - ema eestlane. Kolm külalist saatkonna perest, lisaks ekskolleeg - täievereline eestlane. Siis mõtledki, et meid on küll vähe, aga ometi jagub igale poole.

Liiklusummikud

2010-05-15T02:51:00.007+03:00

Inimliiklusummikud.

Aeg-ajalt kipun unustama, et täpselt kell 5 ei tohi töölt lahkuda, sest see toob endaga kaasa tohutu rahvasterändamise. Tuleb minna kas 15 minutit varem või 15 minutit hiljem.

Väheste inimhulkadega harjunud eestlasena on mul endiselt raske leppida või kohaneda olukorraga, kus teekonnal töölt bussi peale pead ootama nt uksest sissesaamiseks või eskalaatorile pääsemiseks järjekorras. Selgituseks, et bussipeatusesse saab läbi kaubanduskeskuse kolme korruse. Treppe kusjuures ei ole ja liftid on soovitatavalt vankritega lapsevanemate või ratastooliomanike kasutada. Ja ega lifti pääsemine pole parem. Aina oota ja oota.

Ei tea küll, mida minusugune tunneks näiteks New Yorgis... läheks vist päris hulluks.

Siin tunnen ka seda erinevat vajadust isikliku ruumi järele, see privaattsooni vajadus on mul ikka suur. Mind näiteks jubedalt häirib, kui eskalaatori igal astmel seisab 3 inimest ja tagant hingatakse kuklasse. Brrr... tahaks kohe lükata käed laiali ja öelda, et 2 astet enne ja peale mind peavad vabad olema :)

Samas on see privaattsoon siin ka kõvasti vähenenud - tuttavatega kohtumisel ikka kallistan ja 3 põsemusi tegemine sujub juba võdinata seljal ;)

Sobiva pildi leidsin siit.

Loomad linnas

2010-05-10T02:37:00.004+03:00

Tänapäeval tuleb loomadel ja inimestel kenasti koos eksisteerida ja hakkama saada. Ei teagi, kes nõrgemad on ja alla andma peavad.

Nii kohtus abikaasa skungiga, kes otseselt mõjutatud inimtegevusest ja elust linnas. Ei tea, mida magusat seal topsis oli, aga skungi pea kõrre august sisse mahtus, välja enam mitte.

Muidugi ei tihanud abikaasa keset linna appi ka minna, sest kes teab, kuidas skunk tema lähenemiskatsele oleks reageerinud. Ma küll norisin, et oleks tükiks ajaks lõhnaõli probleem lahendatud olnud, aga ...

No loodetavasti ei pidanud loom kaua sedasi käima ja mingi hetk ikka vabanes liigsest koormast ja nüüdseks õnnelikult edasi elab.

Ema

2010-05-09T16:36:00.007+03:00

Küll on tore kui ema laste eest hoolitseb

ja hommikuti neile kella eest heliseb.

Kell seitse teeb putru

ja lapsed sööma kutsub ruttu.

Kes siis ikka laste eest hoolitseb kui mitte tema?

ja lapsed hüüavad "aitäh ema!"

G luuletus mulle, küll mitte emadepäevaks, palju varem tehtud, aga hoidsin seda tänase päeva jaoks.

Lisaks toodi hommikul mulle lilled ja shokolaad voodisse, köögis ootas kohv ja kort (ehk sedasi see eesti keel läheb, sest lastel ei tulnud meelde, kas on tort või kook ja neist kahest kokku saab ju kort :))

Head emadepäeva kõigile emadele ja eriti enda omale!

P.S. tordiga sain selles suhtes petta, et arvasin ka selle rohelise kirja söödava olevat, hakkasin lõikama, aga nuga läbi ei läinud - plastmassist oli. Peaks vist silmaarstile aja panema...

Laupäeva hommikune äratus

2010-05-09T02:15:00.005+03:00

Pole paremat äratust laupäeva hommikul kell 7 kui äkitselt hulluks läinud valvesüsteem, mis üürgama pistab. Seda nii sees kui väljas. Ja ikka korraliku lärmiga! Hoolitsesime, et kogu tänav meiega koos ärkaks.

Nagu üks kõigi, kõik ühe eest!

Point on selles, et meil ei ole ühegi firmaga lepingut, ühtegi koodi ega midagi. Lihtsalt need andurid ja puldid on seintel juba sellest ajast, kui siia esimene omanik sisse kolis. Tegemist ukrainlasega, kes nüüd Kanadas just valvesüsteemidega tegelebki ja tema oli oma maja siis korralikult ära juhtmestanud. Uus omanik ehk see proua, kellelt meie rendime, ei tea aga juhtmetest ega süsteemidest mitte kõige vähematki. Nüüd siis äratasime ka tema hommikul vara üles ja ütlesime, et vot üürgab meil siin... tuli kohale ja ega ta ka midagi targemat teha ei osanud. Peale tunni ajast viu-viu-muusikat õnnestus kätte saada endine omanik, kelle ainsaks juhiseks oli vool tagant ära võtta. Lisaks lausele, et tema on maja maha müünud ja teda enam väga ei huvita, mis seal toimub. Õige ka, aga seal kapis valitseb selline pilt...

Aga, kes ei riski, see shampust ei joo! Peale mõningaid katsetusi oli õige juhe käes ja vaikus majas.

See pesa on ka põhjuseks, miks meil esimesel talvel nii külm oli, sest nii ahi kui valvesüsteem ja soe vesi ja-mis-kõik-veel olid ju omavahel ühendatud. Meie üürileandja ei osanud midagi teha. Siis abikaasa oli telefonitsi ühenduses Paveliga (endine omanik) ja ühendas juhtmeid lahti ja kinni.

Selle jutu juurde sobib üks tarkusetera - kui ostad maja, mida tahad välja rentida, tee endale selle maja asjad selgeks. Kui aru ei saa, ära osta.

Kiiiiired poisid

2010-05-03T20:29:00.005+03:00

Motospordi huvilisi meil jagub. F1 hooajal istutakse iga etapi ja kohasõidu ajal teleri ees ja siis ei tohi kõrval hingata ka mitte :) Noh, mis seal pattu salata, eks Schumi ajal jälgisin isegi ja käisime Helsingis F1 autode tänavasõitu vaatamas. Kus oli lärm ikka! Sel aastal tuleb võistlus peaaegu koduukse ette, nimelt on juunis etapp Montrealis. Aga me polegi suutnud otsustada, kas tasub kohale minna ja ülikallid piletid hankida või jälgida seda möllu telerivahendusel. TVs ju kogu rada ilusti näha, kohal olles vahid vaid seda lõiku, kuhu pileti oled suutnud hankida. Ja jälle see lärm - tropid peavad igal juhul kõrvas olema.

Seni lõbustavad meie pere mehed end kardiga. See on masin, millega alati ja igal võimalusel on sõidetud nii Eestis kui Soomes. Isegi võistlusi peetud, siseringis. Nüüd leidsime (eelmisel nädalavahetusel) ka Ottawas taskukohase väliraja. Korra käisime ka Gatineaus ühel siserajal, aga seal oli värske õhuga probleeme :)

Sel korral jätkus lõbu vaid suurematele ja H pidi leppima jäätise-hurrikaaniga. Kuid edaspidi ei pea ta kurvastama, sest tänaseks oleme avastanud raja, kus ka vähe lühemat kasvu tegelased saavad ringitada.

Mina seda sõitmist ei fänna. Korra olen sõitnud, aga pärast hoidis pea kuidagi väga ühele poole viltu (ikka selle väliskurvi suunas!) ja käed värisesid veel tükk aega hiljemgi. Ei, see ei ole sugugi nii kerge, kui paistab! Eriti kui võistlusel pead näiteks 50 ringi kimama. Lõpuks on igasugune aja- ja ruumitaju kadunud.

Unekott

2010-05-03T19:58:00.004+03:00

Nojah! Eile kogu päeva lubas tormi ja vihma ja öösel jõudis see kohale. Tähendab see aga seda, et elekter läks mitu korda ära. Otseloomulikult sellega koos ka elektrilise äratuskella äratus. Aken irvakil, tuli väljast ka mõnusat jahedat briisi, vastukaaluks eilsele saunale ja nii me magasimegi. Mõnusalt.
Õnneks on siiski mingi bioloogiline kell ka sees, mis ajas kõigest natukene õigest ajast hiljem üles, aga kiire hommik oli küll. Vihmaplagina saatel võileib hambus bussi peale jooksmine.

Reisihuviline tuvi

2010-04-28T16:54:00.001+03:00

Tänastes Kanada uudistes tekitab kõmu tuvi, kes Torontos metrooga sõitmas käis. Linnu käitumise järgi oli tal väga selge, kust ta peale tuli ja millises peatuses maha minna.

Teadlaste sõnul näitab see, et linnud on targemad, kui me arvame ja saavad väga hästi inimese rajatud tehisliikumisvahendites (ise tulin praegu sellise sõna peale!) hakkama.

Heitlik kevad

2010-04-27T17:32:00.005+03:00

Kui millestki muust kirjutada pole, siis ilmast ikka :)

Alles kirjutasin, kuidas väljas suvi ja rannad rahvast täis. Täna on sellega võrreldes täielik talv - sajab lörtsi ja tuul puhub sedavõrd kõvasti, et feels like -4!

Eile veel oli soe ja suvi - lühikesed varrukad, plätud jne. Täna hommikul tuli kiirustades otsida, kuhu need joped-mütsid-kindad sai suveks ära pandud.

Ega see kevade heitlikkus veel läbi pole, kuigi ilmaennustus näitab kraadide tõusu, neljapäevaks-reedeks juba 20ne kanti sooja. Siis kindlasti tuleb neid jahedamaid päevi ka veel.
Ja võta siis kinni, mida selga panna või mida võib suveks ära pakkida.
Tänaseid lumepilte näeb siit

Kirjandid

2010-04-24T04:18:00.003+03:00

Kohevarsti on tuhanded noored asumas kirjandeid kirjutama, seetõttu liigub ohtralt sellealaseid nalju ringi. Mõned on sedavõrd head, et pean siia ka kirja panema!

"Naeri" tühjatoimetajal Villem Saksperel õnnestus hankida laupäevase lõpukirjandi teemad. Jõuab veel harjutada.

1. Kui Arno feimiga Orkutisse jõudis, olid sõbrad juba Facebooki kolinud.
2. Kuidas säästan Eesti metsa? Loen vähem raamatuid.
3. Kõva pead ei vaja mitte ainult jalgpallur, vaid ka poliitik.
4. Karel Rüütli - kas Aleksandr Matrossov või kindral Vlassov?
5. Elus on kaks tähtsat reeglit: ära kunagi ütle kõike korraga.
6. Õpeta lolli kui palju tahes, ikka teab ta kõike.
7. Valetada võid isale-emale, kuid mitte Hannes Võrnole.
8. Tõelisele ehitusmeistrile piisab haamrist ja kruvidest.
9. "Tõde ja õigus" Twitterisse viie säutsuga.
10. "Mu haridustee katkes vaid seniks, kuni ma koolis käisin." (George Bernard Shaw)

Siin varasemaid noppeid kirjanditest. Nagu näha, on noored hästi valmistunud :)

MUUSIKA

Kõik Beethoveni isad olid muusikud.

Beethoven kannatas viimased kolmkümmend aastat silmanägemise all.

Beethoven kombineeris end haigeks. Ta oli muidu kurt ja pime, aga
nooti kirjutas hästi.

Schumann püüdis sooritada enesetappu ja hüppas Reini kaldale.

Verdi on kõige kuulsam ooperikirjanik.

Ka Eestis on kuulsaid naisheliloojaid - näiteks Miina Härma, kes on
kirjutanud laulu " Ei saa mitte vaitki olla".

Puhkpillidest on kõige haledama kõlaga inglisarv. Metsasarv on
sumbutajakujuline.

SIIT JA SEALT

Psühholoogia kontrollib, kas inimene pole haige, näiteks need neli:
koleerik, viinik, mehaanik ja flegmaatik.

Õpetaja ees ja lapsed järel -- nii korrati tähti, sest lugeda ei osanud
neist veel keegi.

Hüppelati kohale jõudes muutis tuul suunda.

Naine lüpsis jõe kaldal lehma, aga vees peegeldus kõik vastupidi.

Mari tahtis midagi öelda, aga avanev uks sulges ta suu.

Kui leinatalitus oli lõppenud, hakati tuntud näitleja kirstu teatri
väljakäigu poole kandma.

Vastavalt teie juhistele olen sünnitanud kaksikud juuresolevas ümbrikus.

KULTUUR JA KIRJANDUS

Barokiaegne kultuur oli väga rahutu, näiteks Kadrioru lossis on
pasunaid puhuvad inglid ka sedasi, et kukuvad sealt alla.

Rooma on ehitatud suur kolossem, mida nimetatakse ka ahviteatriks.

Oidipusele öeldi, et katk enne ei lõpe kui mõrvar on linnast pakendatud.

1.-20. juulini tarvitatud raamatuid ei osteta.

Koidula esimese luulekogu pealkiri on " Ema ja ööbik."

Kõige enam said Karl, ooberst ja Kobson tuntuks esimese eesti ajalehe
"Sakala" toimetamisega.

Ahaa, Tammsaare sündis 1878. aastal.

Vilde oli üks esimesi, kes võitles kirjanike seas sulepea ja tindipotiga.

Lermontov oli pärit kuulsast aadlivõsast.

Lugeja kohtub kurjategijatega pärast vanglakaristuse kandmist.

Näitusele on välja pandud kunstnike tekstiilid ja nahad. Hea mulje
jätavad keraamikute kõrvadega tassid.

POLIITIKA

Ega Ivi Eenmaa polnud üksi seal pangas tegija, seal oli ka teisi mehi,
kes enne lõppu ära läksid.

Tegemist on investoritega, kes on võimelised vähemalt miljonist
kroonist ilma jääma.

IGAPÄEVANE ELU

Palju noori jalutab meil õhtuti suure paju all või läheb mõnele muule
kuritegelikule teele.

Abielupaarid, kes on erinevatest rahvustest, lagunevad kiiremini.

Turvast kasutatakse meil lautades lehmade kuivendamiseks.

Lasteaia söökla kõrval võib tihti näha äravisatud leivakoorukesi ja
väikesi lapsi.

Kokk istus pliidil asuva katla kõrval.

Õppinud vaevu rääkima, ütles ema mulle, et tänavat tohib ületada vaid
rohelise tulega.

Kes läheb vales kohas üle tänava, saab kakssada krooni.

Kartulikottidega soojalt riietatud naised ootasid äraveomasinat.

Koju jõudes avastasin, et postiljon oli mu korteri ära vahetanud.

Tulin tuppa, panin riided nagisse ja sõin ära.

Kodus püüan olla korralik -- kannan vett, lõhun puid ja teisi asju.

Minu ema on poes müüa.

Iga õhtu, kui on mõni põnev film, istume terve perega teleka taga.

Pesuköögi põrandal paistis päike, mis oli paksult seebivahuga kaetud.

Vanaema elas minu juures kuni kolmeteistkümnenda eluaastani, suuremaks
saades varustas ta mind rahaga.

Päris nõid ta ei olnud, aga ta oskas arstida rohtudega inimesi, mida
ta metsa alt korjas.

Puuraidur teretas vaia otsa.

Ükskord olin ma nii haige, et mul oli 40 kilo palavikku.

Kõige parema meelega söön ma riisipudingit õunakompostiga.

LOODUSLUGU

Märtsis saabuvad meile esimesed kevadekuulutajad -- kuldnokad ja
keevitajad.

Kaks kõige suuremat on Ameerika mannerg ja Aasia mannerg.

Panama kanalat ehitati tervelt viiskümmend aastat.

Loomaaias ehk soopargis oli palju loomi. Kõige rohkem meeldisid mulle
hüljes, karu ja käpard.

Homsetele kirjutajatele - kerget sulge!

Eesti Maja 50, aga Toronto jäigi nägemata

2010-04-18T16:18:00.008+03:00

Eelmisel nädalavahetusel viis tee meid Torontosse, kus tähistati Eesti Maja 50ndat juubelit ja kogu saatkonnapere koos kaasadega oli kutsutud üritustest osa võtma.

Plaanisime siis, et kui juba minek, siis läheme varem kohale ja laupäeva hommikul käime Torontos ringi. Mõeldud, tehtud.

Noh... tegelikult pead ju lastega minnes kõigeks valmis olema. Nii oligi, et sättisime end lauba hommikul linna peale, kui H hakkas kurtma kõhuvalu üle. Samas väga hull ei paistnud olevat ja otsustasime ikkagi linna minna. Loetud meetrid hotellist eemal kükitas H maha ja ütles, et üldse käia ei saa - kõht niii valutab. Kuna mingit muutust ei tulnud, seadsime sammud hotelli tagasi. Seal jäi H magama, meie kaalusime, kas minna pittu või mitte minna. Olime ju kutsutud ja kolleeg mul beebi tõttu ütles, et ei saa tulla... Küsisime siis lapselt nõu ja tema ütles - minge, minge. Enne veel kiirelt poodi, et poistel ka õhtul pidusöök oleks ja hakkasimegi end peole sättima. Rongavanemad! Umbes iga tunni tagant helistasime "koju" ja kontrollisime olukorda, aga H magas terve õhtu.

Pidu oli tore. Saal rahvast pungil täis, esinesid kohalikud eestlased - iluvõimlejad, rahvatantsijad, Peeter Kopvillem tütardega ja Ivo Linna koos Trio Naturalega Eestist. Kopvillemid olid meie lemmikud. Mulle tundus see nimi kuidagi tuttav ja nii kui esimesed noodid kõlasid tuli ka meelde, et olen ju kunagi Eestis kontserdil käinud.

Igal juhul söödi-joodi-tantsiti ja peeti kõnesid. Tutvusime igasuguste ruumidega Eesti Majas, olen seal küll ka korra varem käinud, aga egas kõik ühe korraga meelde jää. Mingil hetkel läksime ära, sest nagunii oli pool mõtetest hotellis ja H-l.

Teisel päeval oli ka pidulik üritus - aktus. Seltskond saalis hoopis teist nägu, kui eelmisel päeval. Võtsime nüüd poisid kaasa. Kuulasime ära mõned kõned, presidendi tervituse, natuke süüa ja siis oli H jaks juba täitsa otsas ja tulimegi tulema. Ei jõudnud Ehataresse ega loomaaeda :) Kuigi olime lausa kohtumise kokku leppinud, aga mis teha - tuleb uuesti minna.

Õnneks vihjas abikaasa tagasi jõudes, et see Toronto-ots ei olegi kõige hullem. Ju ta siis on nii, et iga korraga tundub sõit aina lühem, kuna aju juba enam-vähem teab, kui kaugele peab sõitma. Esimene kord on ikka teadmatu ja siis tundub, et sõidad ja sõidad ja kohale ei jõua.

***

Eesti Maja pidustustest ja ajaloost võib vaadata-lugeda siit.

***

Kõhuvalust veel sedapalju, et hakkasin juba pimesoolt kahtlustama, kui juba mitmendat päeva käia ei saa ja ainult ägas valu käes. Arstil selgus, et mingi selline viirus, mis ainult kõhuvaluga piirdubki. Võib kesta 1-8 päeva. Nüüdseks viirus ühelt üle teisele läinud. "Veab" poistel.

Rattahooaeg alanud!

2010-04-03T17:54:00.008+03:00

Eile purustati Ottawa kuumarekord - 27 kraadi! Oli lämmi ja tõeliselt suvine päev.

Avasin oma rattahooaja. G on ammu rattaga kooli sõitnud ja H kodu juures kihutanud. Mul veel ei olnud seda viitsimist olnud, sest olen sattunud mingisse haiguste lainesse. Ikka 3 päeva terve ja nädal aega haige. Nii ka nüüd, sest taastun järjekorsest köhast-nohust. Eilne päike aga tundus, et mõjus hästi :)

Veel tegin eile ühe meeldiva avastuse :) Mina, kes ma alati olen harjunud kõigega ise hakkama saama sain tunda, mis tähendab, kui majas on 3 meest ja 1 naine. H sättis veepudelid valmis ja G on juba päris mehe eest väljas - ma toon ise su ratta keldrist üles ja pumpan kummid täis. Kas pole tore? Kummidega läks küll nii, et pump oli katki ja siis sai abikaas oma abivalmidust näidata ja lähimasse bensujaama sõita, et seal pumbata.

Ratastega sõitma ta ei tulnud. Talle ülikuumad ilmad ei meeldi. Vaatamata erinevatele peakatetele, mida ta kuumaga kannab, on päikesepiste kerge tulema. Ju see kiilas pealagi meelitab eriti päikest ligi ;)

Päris pika reisi tegime jõeäärde ja seal väikese peatuse vaatamaks parte ja Kanada laglesid ja siis tagasi. Ühtekokku 17 km. H sõitis tublisti kaasa. Eriti tubli seetõttu, et tema rattal ei ole võimalik käike vahetada, et mäest üles kergem vändata oleks. Minna oli kerge - peamiselt laskumised, aga tagasi pidi aina väntama ja väntama.

Minusugusel pühapäevasõitjal on peale esimest sportlikku päeva sadul keha külge jäänud. Ei teagi, kas tuleks mugavam sadul muretseda või rohkem sõita.

Õhtutund Ottawas

2010-04-01T20:25:00.004+03:00

Käisin jälle ühel hotelli promoüritusel. Sellised asjad on siin suht tavalised, et hotellimanagerid helistavad ja oma juurde lõunale või mingile ühisüritusele kutsuvad. Kõik selleks, et kui sul Eestist külalisi tuleb, siis sa nad nende hotelli majutaks.

Sel korral kutsuti kõik EL saatkondade assistente-sekretäre Westin'isse, kus just on suur remont üle käinud ja kõik numbritoad värskendatud. Suurimaks muudatuseks on vannide asendamine dushinurkadega.

Aga tegelikult oli mul kahju, et ei viitsinud fotokat kaasa võtta, sest õhtusel ajal oli 23ndal korrusel lihtsalt võrratu vaade Ottawale ja Gatineu-mägedele seda kõike mõnusas värvilises päikeseloojangus.

No, vähemalt mingi aimduse sellest saab va nokia-pilgu läbi. Ja ehk oligi hea, nüüd on vähemalt üks õhkõrn põhjus, et kedagi sinna majutada ja uued pildid teha :)

Siin alumisel pildil on näha üks teine hotell Chateau Laurier, kus ka väga vahvaid üritusi korraldatakse ja ikka mitu korda aastas ja osalisi loosiauhindadega rõõmustatakse. Näiteks romantiline nädalavahetus nende keti hotellis. Aint seda loosiõnne peaks mul rohkem olema!

Samas ei kurda ma ka hotelli-nimelise teepaki üle. Maitseb päris hea :)

Kanada. Minu Kanada.

2010-03-27T05:06:00.010+02:00

Eesti-tripil jätsin jälle natuke raha raamatupoodidesse. Üks, mille järel käisin, oli Minu Kanada. Nüüd siis natuke raamatust paralleelselt mõtetega-kogemustega, mis lugedes tekkisid.

**
Minu esimene mulje Torontost on masendav! Pole kindel, kas see on mõjutatud reisiväsimusest või hoopis erilisest kriitikameelest. ... Saabudes kirgaspuhtast talvisest Rootsist, mis on meile jätnud eriliselt kaunid mälestused oma looduse ja inimsõbralike linnadega, oleme ootused Ameerika mandrile saabudes liiga kõrgele seadnud. 1991. aasta jaanuari lõpp Torontos võtab meid aga vastu ehmatavalt porise ilmega. Tänavad on kaetud soolase lumelögaga, mis muudab kõik kriiumuliseks ja joonistab saabastele valged triibud. ... Sulanud lume alt piiluvad välja mahavisatud sigaretikonid, hamburgerite ümbrispaberid ja joogitopsid. Inimesed on kuidagi hallid ja lühikesed, autod, kohvitassid ja lusikad aga topelt nii suured, kui harjunud olen. **

Kõige enam kirjeldab ka minu esimesi muljeid Kanadast just see katkend... Ei teagi, kas kontrast võimendub just Soomest tulles ja Eesti puhul see ehk ei oleks nii suur tundunud? Helsingis pesti ju igal hommikul tänavaid ja iga 2 aasta tagant värskendati kesklinna majade fassaadivärve. Igal juhul oli silm harjunud puhtuse ja särava klants-linnapildiga. Ja siin äkki - tolm ja räämas, prügi tänavatel. Ja ometi tulime siia südasuvel! Kindlasti mängis oma osa see linnajagu, kus me esialgne elukoht paiknes. Alles parlamendimäel jalutades tekkis tunne, et siin ikka on seda linnailu ka olemas, siis jõudsime vapustavasse Gatineau-parki. Ja sedasi vaikselt samm-sammult on Kanada meile üha enam meeldima hakanud.

Aga raamat. Väga vahva lugemine! Olin plaaninud lugeda Frankfurdist Ottawasse lennates, aga alustasin juba Helsingi vahepeatuses ja läks sellise lennuga, et õige varsti peale Frangist õhku tõustes oli juba läbi! Kahju :(

Tore, südamlik. Kergelt loetav, palju-palju äratundmisi, vaatamata sellele, et meie Kanadasse saabumine oli hoopis teistel alustel ja ehk ei pidanud kõiki kadalippe läbima. Kõik etapid ära toodud, millega üks inimene-pere võõras riigis hakkama peab saama. Kodu-töö-pere-haridus-eestlus ja selle säilitamine ning lõpuks ka eluringi lõpp-vaatus.
Oma juurte säilitamine on minu arust suur ja lahutamatu osa Kanadast, on ju siin eriti tugev (välis)eesti kogukond. Torontos on seda kindlasti veelgi rohkem tunda, kui Ottawas. Aga alati on tore kohata neid 80-90-aastaseid inimesi, kellel on puhas eesti keel, kuigi ehk vananenud kõnepruuk, aga kuidas seda kõike elus on hoitud, on lihtsalt hämmastav.

Rääkimata sellest, et olles nii kaugel Eestis, saab ka endast viimne kui patrioot. Kui Eestis olles, ehk ei olegi nii oluline must leib (sest saad ju igal hetkel poodi lipata seda tooma!) või traditsioonilised jõuluroad, siis siin peavad need alati pidulaual olema. Nii meil ongi mitu-mitu musta leiba jääkülmas, kus piduhetkel viilude kaupa välja võtame. Aga juba viin end kurssi leivaküpsetamisega :)

Üldiselt ma ei teagi, aga mõned inimesed, et mitte otse öelda - autor :) kohe oskavad kirjutada sedasi lihtsalt ja südamesse minevalt. Mõnus lugemine ja julgen teistelegi soovitada :)

Roos või redis?

2010-03-27T01:31:00.008+02:00

Kas ei teki just see küsimus, kui seda lilleseadet vaatad? Õige vastus on redis - kogu seade on muideks söödav :)

Just selliseid ja veelgi keerulisemaid imetrikke tegi üks tailanna Ottawa Turismimessil. Meie silme all meisterdas vaid loetud minutite jooksul redisest roosi, porganist roosi, melonist kala. Ei lõiganud kordagi näppu! Aga muudkui voolis ja lõikus, kõik liigutused väga täpselt välja arvestatud, millise nurga all ja kui sügavalt lõige tuleb teha.

Siin on väike kollaazh valminud "söögist".

Järgmisel aastal võiks presidendivastuvõtul veelgi kaugemale minna ja salatist kaunistuste asemele ka lilled söödavad teha. Üks buketike ühele lauale, teine teisele, siis külalistel hea näksida ja kaunistusi hävitada, ei pea pärast loomaaeda loomadele saatma ega meeletuid summasid cateringile kulutama. Ainult kust neid nopenäppe saada, kes kõik kenasti ja kiiresti valmis meisterdavad? Ja võib-olla on see veelgi kallim :)

Huvilistele veel mõned lingid, kus imelisi söödavaid meistritöid näha võib.
Ja siin on tõelised kunstiteosed.

Kõige magusam pala lõpuks, ehk melonist valmiv lilleke

Talvest sooja suvve

2010-03-17T18:51:00.004+02:00

Täpselt nii oligi, kui lennukist maha astusin. Hommikul Eestis sai veel autot lumest ja jääst puhastatud (sest terve öö ju sadas!) ja jope hõlmi koomamale tõmmates jõudsin lennujaama. Umbes kahekümne tunni möödudes Ottawasse saabudes ei suutnud ma ära imestada, kuidas ja miks need inimesed juba T-särkides käivad. No piisas vaid lennujaama hoonest välja saada, kui tundsin end oma paksus vatis natuke kohtlasena :)

See on ikka hämmastav, kui kiiresti siin see kevad saabus. Oli ju pühapäeval minnes küll soe (10) aga siin-seal ikka mõni lumeküngas nagu ka meie garaazhi kõrval, kus alles mõned päevad varem poisid lumememme tegid. Seitsme päeva pärast naastes - ei mingit lund, soe ja suvi!

Seda, et siin päike on palju eredam ja taevaski tundub kõrgem ja avaram, ma parem ei mainigi.

Nüüd ongi tänavapildis inimesed oma paksud vatid maha visanud ja käiakse palja sääri ja lühikeste varrukatega. Kohvikud on avanud väliterrassid ja kevadekuulutajad mootorratturid kogunevad õhtuti kesklinnas. Oo, neil on uhked riistad - üks läikivam, kui teine!

*
Ahjaa, koolivaheaeg kestab. Minu poisid on aga otsustanud mingid haigused selleks ajaks hankida! No kesse ikka tahab kenade ilmade ja vabade päevadega väljas olla! Palju parem palaviku-köha-nohu ja lahtise kõhuga kodus istuda.

Eesti Laul 2010

2010-03-14T09:41:00.003+02:00

Reedel valiti lugu, mis Eestit sel korral Eurovisioonile esindama läheb. Võitjaks osutus Malcolm Lincoln looga Siren. Lool endal ehk polegi midagi viga, aga see lavaline liikumine oli küll mu arvates veits kummaline. Aga mis mina ka tean! Päris kontserdiks muudetakse nagunii nii liikumist kui ka lihvitakse lugu ennast.

Kaugel olles ei ole kõigega väga kursis olnud, mis lood ja kes kirjutanud ja esitavad, küll aga pakuvad praegu suurt kõneainet võistluse vaheklipid. Need on esitatud Ott Sepa ja Märt Avandi poolt.
Ainuüksi nende klippide pärast tasus seda võistlust jälgida. Üks parem, kui teine.

Mõned vahepalad kuulamiseks, youtube'st leiab neid veelgi.
Minu arust parim on see.

See viimane väga ehe punklugu, täiega tuli noorus meelde! Oh olid ajad, olid majad ;)

Kus on, sinna tuleb juurde

2010-03-14T09:05:00.003+02:00

Järjekordne nädalane suts koju hakkabki otsa saama. Loetud tunnid ja tuleb end lennukile sättida.
Siia nädalasse on jäänud mitmed toredad kohtumised sõprade ja kolleegidega, sest meid oli ju üle maailma kohale sõitnud.
Tehtud said traditsioonilised juuksur ja hambaarst. Maksan oma soengu sättimise eest pigem 300 krooni kui 100 dollarit, eksole.
Lisaks sai kohe kulbiga tarkust pähe pandud ja nüüd saab suure hooga neid rakendama hakatud.
Tulin muideks juba kevadisest Kanadast, siin on lund endiselt rohkem kui rubla eest ja otsa veel ei tundu saavat, sest jälle sajab ja sajab. Sedasi harva tulles on tore neid kuhilaid vaadata, kodustel juba küllalt :)

Eestil oli sünnipäev!

2010-03-03T21:49:00.004+02:00

Natuke ehk hilinenult, aga palju õnne!

Eks siin Ottawaski sai pidupäeva tähistatud. Mitmet moodi.

Lapsed läksid kooli, ei saanud koju jätta, sest ühel test ja teisel pole tulemused kiita. Kui lapsed ara :) siis vanematel hea rahulik vaadata pidupäeva kontserti, kuulata kõne ja jälgida kätlemist. Kuigi ei saa nurinata, mingi hetk vist keerati need internetikraanid kinni, sest ei saanud ega saanud pilti ette ja mitmedki kaunid kleidid jäid nägemata.

Õhtuks küpsetasin sini-must-valge tordi. Loe rohe-pruuni-valge, sest tegelikult oli kaunistus just seda värvi :)
Tavaline keeksine tort, peal vahukoor shokolaadi ja nonparellide ribaga. Pildini ei jõudnud, sest enne löödi nuga sisse ja kadus ruttu-ruttu kõhtudesse :)

Eesti Selts korraldas nüüd pühapäeval järjekordse filmiõhtu. Kuna see toimus ajal, mil Kanada võitles hokikulla üle ei olnud rahvast ehk nii palju kohal, kui oleks võinud, aga siiski piisavalt. Oli kohe selge, kes on spordisõbrad ja kes mitte :)

See läks päris toredasti, algas ikka hümniga, siis söödi-joodi, vaadati filmi ja räägiti juttu. Siin on ikka väga huvitavate saatustega inimesi, ma kohe ei jõua ära imestada :) aga mitte sellest, vaid sünnipäevast algas jutt - veelkord palju õnne!

Autopiloot

2010-02-27T19:09:00.004+02:00

Kevadväsimus vist peal või haigustelainest, igal juhul tunnen end nii tühjaks pigistatuna, et igapäevane elu tundub kulgevat vaid tänu autopiloodile. Energiat millegi muu kui hädavajaliku jaoks ei jagu.
Sain küll sest Eestist hea sutsu kätte, aga juba tagasiteel jäin haigeks, siis paar päeva vahet ja nüüd jälle, köhast pole siiani lahti saanud.

Noo tööl ka parajalt rabelemist olnud ja üks kiire nädal veel ees, siis pühapäeval jälle kodumaale! Seekord puha töises asjus.
Ausalt öeldes keeraks teki sisse magama ja enne kevadet nina välja ei pistaks.

Egas midagi, jätkame küüslaugu-sibula-paprika rida ja loodame parimat!

Talverõõme

2010-02-19T22:08:00.006+02:00

Sel ajal kui mina mõnuga pulmas olin võtsid mahajäänud pereliikmed osa curlingu päevast.

Toimus järjekordne üritus saatkondadele, kes olid panustanud Kanada pimedatekoja maailmaköökide kokaraamatu valmimisse. Sai sinna kunagi jõulusöögi retsept saadetud. Nüüd raamat väljas ja tänutäheks curling. Sealt lingilt saab soovi korral tellida, maksab sada raha, e-versioon kõigest 25 :)

Kõik olid saanud proovida, mis tunne on kivi visata ja harjaga nühkida :) Siis otseloomulikult järjekordsed auhindade jagamised. Huhh, seda nänni on juba liiga palju! Näiteks on meil nüüd olemas suur külmakott (no see on vähemalt asjalik asi), siis mingi munamüts ja kellad, mis lisaks näitamisele ka häälega aega teatavad. Üks on küll juba tehnikahuvilise H poolt laiali lammutatud, aga seda mütsi ei soostu keegi pähe panema.

Pildil siis vaprad poisid. Tänud fotograafile!

Üks super pilt tänapäeva elust Eestis

2010-02-19T17:09:00.002+02:00

Uskumatu vaatepilt: puksiirauto küljes veoauto, mille
kastis veoauto, mille kastis sõiduauto
--------------------------------------------
19. veebruar 2010 00:01

Puksiirauto üritab ära vedada veoautot, mille kastis on
veoauto, mille kastis on sõiduauto.

ET LUGEDA SEDA ARTIKLIT kliki alljärgnevale viidale
http://www.ekspress.ee/archive/article.php?id=29253205

--------------------------------------------
Ekspress
http://www.ekspress.ee/
--------------------------------------------

Tõlgimootor tõlgib ja jagatakse raha

2010-02-19T16:35:00.004+02:00

Lihtsalt ei saanud jätta üles riputamata. Tore, et nüüd üritatakse kokku panna nii aadress kui keel, et eestikeelsed saaks ikka eestikeelset prügi. See tõlge on ju lihtsalt oivaline! Mõned ajad tagasi sain sarnase kirja, aga selle saatjaks oli hoopiski Kevin Pruun... Võiks talle trahvi saata küll :) Aga lugege ise :)

Kallis sober,

Kuidas sa täna ja teie pere? Loodan trahvi, olen Mr.kevin Brown. Alates Haledon, North West London, siin Inglismaal. Ma töötan Natwest Bank Corporation Londonis. Kirjutan teile työhuoneestani, et saab olema tohutu kasu meile mõlemale. Minu osakonnas, kusjuures juhataja asetäitja (Greater London Regional Office, ma avastasin, mahajäetud summa on $ 12.5 million USA dollarit (kaksteist miljonit viissada tuhat Us Dollars) in kontole, mis kuulub üks meie välismaiste klientide Late Hr Thompson Morrison Ameerika kodanik, kes kahjuks kaotas oma elu lennuõnnetuses Alaska Airlines Flight 261, mis krahhi 31 jaanuar 2000, kaasa arvatud tema naine ja tütar.

Valik Teiega on tekitanud alates geograafilise iseloomu, kus te elate, eelkõige seetõttu, et seniilsus ja tehingu konfidentsiaalsuse siin. Nüüd meie pank on oodanud kõik sugulased tulevad üles nõude, kuid keegi pole seda teinud. Mina isiklikult ei ole andnud soovitud asukoha sugulastele 2 aastat nüüd püüan oma nõusoleku esitada teile lähedasi / Kas saaja on surnud, nii et tulu selle konto hinnatud 12,5 miljonit dollarit võib maksta teile.

See makstakse välja või jagada need protsendid 60% mulle ja 40% sulle. Mul on tagatud kõik vajalikud juriidilised dokumendid, mida saab kasutada varundada see väide teeme. Kõik vajaduse on täita-teie nimed dokumentide ja seadustada see kohus siin tõestada teile õigustatud saaja. All I nõuavad nüüd on teie aus koostöö, konfidentsiaalsus ja usaldus, mis võimaldab meil näeb see tehing läbi. Garanteerin teile, et see täide õigustatud korraldus, mis kaitseb sind igasuguse rikkumise eest law.Please, annab mulle järgmine: kui oleme 7 päeva kestab see läbi. See on väga URGENT PLEASE.

1. Terve Nimi
2. Teie: Telefoninumber
3. Teie kontaktaadress.
4. Vanus:
5.Core Töö / Töökoht:
6.sex:

Võttes läbinud metoodilise otsing, otsustasin ma teiega loodame, et leiate seda ettepanekut huvitavaks. Palun Teie kinnitust selle sõnumi ja näitab teie huvi, siis ma esitaks teile rohkem teavet. Püüab andke mulle teada oma otsuse, selle asemel hoiab mind ootab.

Tervitused,
Mr.kevin Brown
+447031884376
mr.kevinbrown01@hotmail.co.uk

Kuidas karastus teras

2010-02-19T03:57:00.004+02:00

Jah, hakkan juba sedavõrd Kanadaga harjuma, et mõningad nüansid tunduvad kodus kummalistena. Näiteks olen mina ilusti korralikult linnas jalutamas. Üliviisakalt riides, pikk mantel, käekott, saapad - no ma läksin ju pulma, siis oli kogu mu reisivarustus selline pidune. Tänav natuke soola-lume-libe. Vaatan, et ohh jõuan rohelisega üle tee ja nii kui sammu astusin, nägin, et jalad lähevad ees, aga see keha! No see ei jõudnud piisava kiirusega järgi. Järgmisel hetkel olingi siruli maas. Jõudsin veel mõelda, et homme on pulmad, millisest kehaosast kõige vähem kahju on, kas panna käed alla (kkumb?) või ...
Õnneks peale sabakondi ja käte põrutamise hullu ei juhtunud. Ajan end komberdades püsti, rapsin riideid ja taban end mõttelt - Kanadas oleksid kõik ligi astunud ja püsti aidanud ja veel küsinud, are you okay?
Aga mis Tallinnas, kõik vältisid otsa vaatamist, et jummala eest ometi midagi tegema ei peaks. Ma ei saa midagi öelda, aga see hoolimine teistest on siin nii tugev ja vähemalt seda jään ma kindlasti taga igatsema. Aga eks selle Eesti-eluga harjub tagasiminnes jälle ära.

Kottu!

2010-02-18T00:31:00.001+02:00

Nagu mainisin oli vahepeal kodumaale asja. Kahjuks mitte kauaks, vaid suts pulma ja tagasi. Aga isegi sellisest väikesest visiidist oli kasu, et natukenegi patareisid laadida - näha sõpru ja tuttavaid, toetada Eesti majandust. Suutsin järjekordselt nii rõiva- kui raamatupoodidesse suurema hulga seda va krabisevat maha jätta. No siit lihtsalt ei ole leidnud sobivaid tööriideid või kui, siis on nii kallid, et ei raatsi anda 100-200 dollarit püksipaari eest. Ma tean küll, et minu ostuotsuseid mõjutab mu rätsepa-amet ja ma ei ole endiselt üle saanud õmbluste kontrollimisest ja riide kortsutamisest ja venitamisest ja muude imetrikkide tegemisest.

Raamatuid ostsin. Peamiselt laste omi, aga oligi vaja õhtujuttudeks uusi. Eks hiljem annan teada, mida Hendri neist arvas.
Güntherile tõin Eesti ajaloo õpiku. Sellele tahaks ka ise pilku peale heita. Lisaks muidugi uuemad Eesti filmid jne. Märkamatult jääb suur varandus poodi maha.

Ja siis muidugi pulmad ise. Väga ilusad ja südamlikud. Uhh! Hea on olla, kui su väga lähedane sõber leiab peale elu keerdkäike lõpuks oma õnne. Palju õnne teile veel kord!

Lendudest ka.
Lendasin muideks esimest korda talvel ja põnev oli vaadata, kuidas jäätumisvastast tõrjet lennukile tehakse. Esmalt lasti, st teatud robot-masin lasi, kogu lennuki mingi roosaka möginaga üle, seejärel rohelisega ja sellise rohelise "konnana" õhku tõusimegi. Üle ookeani lennuks oli sel korral kohe suur 4-mootoriga lennuk. Super! Abikaas mul kadetses, sest Ottawasse käivad ju ainult 2-mootoriga, mina aga lendasin Torontost ja suure lennukiga. Ühtlasi kiidan firmat - Lufthansa. Väga hea teenindus ja lennuki söökide kohta ka super head söögid. Lisaks igasugused joogid tasuta, ka enne uinumist antav brändi või kooreliköör. Seda räägin teistele, sest ma ise pole suur sõber. Ainuüksi võimaluse pakkuminegi hea, vastukaaluks SASile, kus tuleb ka võileib endal osta. Olen vist juba varem kirjutanud, et üle ookeani lendudel on kõigil eesoleva istme peatoe sees oma ekraan, kust saab vaadata filme või raadiot kuulata või lennutrajektoori jälgida. Isegi mingid mängud on olemas. Vähemalt ei hakka igav, sest minul kipub uni alati tulema siis, kui mingit sööki või jooki pakutakse ja sedasi ongi peaaegu magamata.
Seda raskem on kuskil näiteks Saksamaal 6 tundi passida ja unega võidelda. Selle vastu muidugi aitab igasugune turvakontroll. Pidin vist 3 korda saapaid jalast ja mantlit seljast võtma ja seda isegi siis kui tegelikult liigud ühest lennujaama terminalist teise, territooriumilt lahkumata. Ikka siin puista oma kott laiali ja mõne meetri pärast järgmises. Kõik "tänu" mingitele alukapõletajatele!

Kes otsib, see leiab!

2010-02-16T01:50:00.002+02:00

Igal juhul on nüüd hädaldamistel lõpp peal. Leidsime ühe telekanali, mis suusatamist edasi kannab ja netis saab ka vaadata http://www.ctvolympics.ca ja saabki kohe valida ala ja kellaaja ja vaada live'is.

Meeste sõitu juba nägin ise ka!

Super!

Esimene medal käes!

2010-02-15T22:12:00.000+02:00

http://vancouver.postimees.ee/?id=225218

Lihtsalt super! Kas pole? Oleks küll ka võistlust tahtnud näha, aga jah... enam ei kurda sel teemal :)

Yess!

2010-02-14T23:36:00.005+02:00

Kujutad sa ette, kui just midagi muud põnevamat olümpialt näidata ei ole ja Kanada laskesuusataja üllatavalt hästi sõidab (lõpetas 6ndana), siis on seda võimalik ka otse tv-st vaadata. No super!
Ma ei ole suur tugitoolispordi fänn, aga omadele tahaks suurvõistlustel alati kaasa elada. Nüüd oli see võimalik, vaatamata tulemustele on ikka rõõmus vaadata, kui meie lipp ja nimi ekraanile tulevad :)
Raske ongi see, et ega murdmaasuusatamine siin väga populaarne ei ole, siis võib ka arvata, et selle ala ülekandeid väga ei näidata. Eetris ikka need saated, kus omad sportlased ilma teevad ja ei aita ka see üks USA kanal (kes lätlasi boikotib), suht samu asju kantakse üle.

Otsisin, mis ma otsisin, aga sellist võimalust, et võtad neti lahti ja otsid ennast huvitava spordiala ja vaatad seda live'is - no ei ole sellist asja. Ju olin liiga optimistlikult meelestatud igasugu tehnikauuenduste suhtes. Vanoc võiks ju sellist varianti oma kodulehel pakkuda :)

Suusapäev

2010-02-12T02:09:00.005+02:00

Ühel ilusal külmal laupäeval toimus järjekordne saatkondade suusapäev Camp Fortune'is. Kohal oli suur hulk inimesi, kes mäele või suusarajale siirdusid. Meie ka. Võrdselt jagatud - kaks mäkke, kaks suuskama. Juhul, kui Hendri harjutamist suuskamiseks nimetada :) Isa tegi korraliku 4 km ringi, ilma igasuguse harjutamiseta ju hea tulemus küll. Temaga samal rajal olid lõuna-aafriklased. Vahva paar, omal ajal Soomes olnud ja sealt suusapisiku külge saanud. Kurtsid või vabandasid (asjatult minu arust), et neil veel vanaaegne varustus. Aga jõudsime sõbralikule arusaamale, et kui ikka LAVis lund ei ole, siis ei ole ju paari külma maa välislähetuse tõttu mõtet alati uusi soetada.

Kuna ilm oli megakülm, eriti mäest alla tulles, siis kaua me Güntheriga vastu ei pidanud. Kumbki tegi oma sõidud ja sooja. Olime küll varustatud näomaskide ja kõige muuga, aga ikkagi külm on külm.

Hendri harjutas niisama mägede jalamil murdmaasuuskadega. Kusjuures nüüd näitas esimest korda üles huvi mäe vastu. Oleme talle varem ka mäevarustuse võtnud, aga mäeni pole jõudnud. Nüüd arvasin, et ei hakka vaeva nägemagi. Valesti arvasin. Järgmisel korral igal juhul teab, et ta on valmis ja kõrgusehirm kadumas. Laste koolitusse peaks ta üldsegi panema. Õppisid seal igasugused väiksed juntsud, esmalt tulid mäest alla ühe suusaga. Päris kaval võte.

Enda puhul on hammas verel ja tegin otsuse, et aitab rentimisest! Tuleb varustus soetada. Suht kindel, et laenutuste peale on juba ühe komplekti raha läinud.

Õhtupoolikuks oli väsinud sportlastele korraldatud uhke vastuvõtt õhtusöögiga. Sel korral ilusti laudade taga ja võõrustasid Kanada vipid - Kinsella ja Milliken.

Kiiremate laskujate vahel loositi ka auhindu välja. Loositi kõlab küll uhkelt, sest tegelikult pani Sloveenia suursaadik oma perega kõik kohad kinni. No mis teha, kui abikaasa proff ja lapsed (4!) kõik samas vaimus kasvatatud.
Teised said vähemalt lohutusauhindu. Siin on komme igasugu üritustel jagada door priz'e. Sisenedes antakse numbriga loosilipik pihku ja hiljem loositakse nänni välja. Selle ürituse puhul oli veel nii, et lõpus öeldi, kes veel ei saanud, tulge laua juurde ja võtke midagi. Nänni kõigile! Sponsoriteks ju audi ja Tommy LeFebre, siis on nüüd mõlemal poisil audi nokatsid ja vihmavari ja suusakinnitused (?) :)

Meelelahutuse eest kandis hoolt kohalik bänd, kes oskas hästi rahva kaasa meelitada ja vahepeal oli küll tunne, et golfiklubi põrandast ei jää miskit alles.

* Omast arust võtsin pildid ka enne Eestit arvutisse, aga ei leia, ju siis teises. Panen hiljem.

Täitsa olemas olen!

2010-02-11T01:32:00.003+02:00

Olen jah, pole kadunud kuhugi. Lihtsalt kiire ja isegi korra käisin sutsti Eestis tuld toomas. Nagu Välek Vibulane :)
Ükskord, kui vähem kiire ja mingi viirus, mis põhja alt ja kaane pealt viis üle läinud, kirjutan pikemalt, mis tehtud ja teoksil.

Sinine on sinine on sinine

2010-01-26T17:25:00.004+02:00

Mõni esmaspäev on kohe hulga sinisem, kui teised. Nii algab hommik vastiku vihmasajuga, tööle jõudes oled märg nagu kassipoeg. Ei, vihmavari siin ei aita! Siis avastad, et oled mingi vea teinud ja on veel mõne väiksema asjaga segadusi ja lõpuks ongi tunne, et lase kuul pähe endale!
Saab töö otsa ja lähed koju. Bussis on väga ebakanadalik seltskond - röögivad üle bussi, söövad sihvkasid ja sülgavad maha. Kodus selgub, et laps haige - kõhuvalu, oksendamine ja palavik.
Magamata öö.
Sinisest esmaspäevast on saanud helesinine teisipäev. Et läheb üle?
Loodame!

Kus ma olin? Mis ma tegin?

2010-01-24T16:43:00.016+02:00

Kus olid Sina kui toimus küsitud sündmus. Lähiaegadelt ja kaugemalt minevikust. Vasta küsimustele ja anna teatepulk meemi näol edasi neljale ( 4 ) inimesele. On soovitav neile, kellele meemi edasi annad, blogisse teatada. Kopeeri küsimused ja vasta oma blogis. Meemi võib ka ilma teatepulgata teha, kopeeri julgesti ja räägi kõik ära :). Mäleta ainult lingitada algallikas!

Kirjuta, kus olid Sina kui...( kust selle uudise kuulsid, mida tegid, kui ...)
1. esimene inimene astus kuule 21.7. 1969
2. John Lennon mõrvati 8.12.1980
3. Tshernobõli aatomielekrtijaamas plahvatus 26.4.1986
4. Balti kett 23.8. 1989
5. Estonia uppus 28.9.1994
6. Diana suri 31.8. 1997
7. saabus aasta 2000
8. toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001
9. Michael Jackson suri 25.6. 2009
10. milline uudis jäi meelde elisest päevast või mida tegid eile?

Polegi varem meemidega pihta saanud, aga nüüd tänu kiilikesele tuli mälusopis tuhnida ja vastuseid otsida. Kõike enam ei mäletagi, aga hea mäluharjutus igal juhul.

Kirjuta, kus olid Sina kui...
...esimene inimene astus kuule 21.7.1969
Nagu mul ema tavatses öelda asjade kohta, mis enne minu sündi toimusid, et sina olid siis valge hobuse seljas.

…John Lennon mõrvati 8.12.1980
Rõõmus 1. klassi juntsu. Minu teadvusesse vähemalt sel ajal see uudis ei jõudnud.

…Tšernobõli aatomielekrtijaamas plahvatus 26.4.1986
Järjekordselt ei mäleta, kus olin või mida tegin. Kodus tõenäoliselt. Küll aga mäletan tunnet, et hirm oli. Vaatasin uudiseid ja lootsin, et see paha pilv ikka Eestisse ei jõuaks. Ema sõbranna oli lapseootel, sellega kaasnevat hirmu mäletan ka.

…Balti kett 23.8.1989
See oli nüüd selline üritus, kus pubekatest tibidel oli piinlik emaga koos ketile minna. Kui buss, mis meie küla naised oma postile viis, ära oli sõitnud, taipasime, millest ilma jäime. Võtsime sõbrannaga sini-must-valge lipu ja lehvitasime seda rõdul. Mõtetes olime ketis.

…Estonia uppus 28.9.1994
See oli selline piinlik hommik, kus sisse magasin ja uudiseid kuulmata tööle tõttasin. Bussis veel mõtlesin, et mis päev see täna on, et lipud puha leinas. Tööl oli uksele tulnud kolleegil kohe esimene küsimus - oli sul ka keegi Estonial? Vaatasin unise ja arusaamatu näoga otsa, et mida küsimust?! Kuna töötasin juba välisministeeriumis, siis hakkas kohe rabelemine pihta - nimekirjad laeval olnutest, pääsenutest ja mitte pääsenutest. Kadunute kirjeldused - 6 kuud rase, nagu minagi! Pildid ja mõtted ja ahastus - selle noore naisega sõitsime hommikuti ühes bussis, see on kooliõe isa, kolleegi abikaasa... Tänagi veel valus mõelda.

…Diana suri 31.8.1997
Oh sa poiss! Olin lapsepuhkuselt tööle naasnud ja valmistusin 2 nädala pärast Soome minema. Oma esimesse pikaajalisse välislähetusse. Pakkisin asju ja eks selle kõige kõrval jäi see uudis kuidagi tahaplaanile. Tundus kuidagi uskumatu.

…saabus aasta 2000
2 aastat Soomes oli läbi saanud. Sügisest tagasi Eestis. Hirmu maailmalõpu ees ei tundnud. Tavalised olmeprobleemid olid nagu suuremad, mis vahetult peale ühest kohast teise kolimist vaevavad. Et lasteaiaga saaks jonksu, tööl uus osakond, uued kolleegid, uus töö.

…toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001
Sel päeval olin valveinfoametnikuna uudiste valves. Nägin kõike otse telerist. Mõistus tõrkus uskumast, et lennuk sõidab ka teise torni sisse. Nägin seda live'is. Kolleege kogunes tuppa üha enam ja enam, siis läks sebimiseks. Moodustati staap ja anti uudistes hädaabi telefoninumber teada, kuhu võimalikest eestlastest teatada. Tavapärasest unisest valvest kujunes midagi hoopis muud. Tuli selgitada, et ei, III maailmasõda ei ole alanud. Loodetavasti on teie sõbraga kõik korras. Info hukkunud eestlaste kohta puudub. Alles öö hakul sain minema, maakal lubati viimase bussiga kl 23.30 lahkuda :) Öövalves olnud said tublisti psühholooge mängida.

…Michael Jackson suri 25.6.2009
Siis olin juba Kanadas. Tööl telekast vaatasin. Suur fänn ja austaja ei ole, sestap mingeid hullunud emotsioone ei tekkinud. Kõik kaasnev kamm ja spekulatsioonid jätsid ka külmaks.

...milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
Eile. Eile oli pühapäev. Koristasin, vestlesime koduga ja sättisin vaimu valmis peatsele lennule. Mure ka, päris kodul on uks kinni külmunud. Ei ole sellist külma vist ammu olnud.

Vaatan, et minu ajaarvamine käib ikka väga seda viisi - enne Soomet, peale Soomet, enne Kanadat ja peale Kanadat.

Nüüd siis tuleks see meem ka edasi saata. See on raskem ülesanne, kui arvasin. Need, keda aktiivselt loen on kõik juba saanud ja teised jälle kinnised blogid :)
Aga siiski, valin
Mutukas, Rahe Thule, siil ja v2ikekass. Head nuputamist!

15

2010-01-22T07:48:00.002+02:00

Oli selline oluline tähtpäev, et üks noormees tähistas oma 15ndat sünnipäeva. Ajasime teise lauluga hommikul vara üles, 3 min enne kella seitset, kui oli Eesti aja järgi sünnihetk.
Sedasi ongi parjalt unine ja padja näoga nooruk just küünlad tordil ära puhunud.
Palju õnne! Ja jõudu õppimisel, teisipäeval on suur eksam inglise keeles.

Maailm ja lapsed

2010-01-20T15:09:00.010+02:00

Haiti toetuseks kogutakse raha ju igal pool. Kanadas on võimalik poes ostu sooritades kohe 2 dollarit anda vastava eesmärgi täitmiseks. Lisaks organiseerivad siin diplomaatide abikaasad korjandusringe ja loomulikult ei jää sellest kõrvale ka koolid. Nii tuligi Hendri teatega, et palume lastel tuua "tuuni" ehk 2 dollarit Haiti toetuseks. Teretulnud on ka kõik suuremad toetused vastavalt südametunnistusele.

Kuna Hendri väga meil uudiseid ei ole jälginud (kamoon, ta ju alles väike!) siis küsiski, et milleks seda vaja on ja mis see on. Rääkisin, et maavärin ja palju kannatanuid ja nüüd kogutakse abistamiseks raha. Et saaks vett ja sööki ja ravimeid osta. Tänapäevaseid võimalusi kasutades otsisin youtube'st välja ka mõned temaatilised uudiseklipid. See oli muidugi liig :). Laps võttis selle nii südamesse, et neil ei ole RAHA! Eks sai omamoodi aru.

Jooksis siis isale ja vennale kuulutama, et tead, et maa värises ja inimestel ei ole raha enam! Me peame neile kohe saatma.

Oli juba ühe tuuni kotti pannud, kui tuli hetke pärast uuesti küsimusega, et kas rohkem võib ka anda.
Õhtul jätkus veel pikk arutelu, kas Ottawas võib ka maa väriseda, aga Eestis? Mida tema teeks ja kuhu läheks ja kindlasti paneks ta endale raha taskusse. Ei lugenud selgitused, et rahaga üksi pole midagi teha, kui vett pole. Küll kunagi aru saab. Peaasi, et aitamisrõõmu jätkuks!

Räägi suu tühjaks!

2010-01-18T01:20:00.003+02:00

Ei, ei, mitte võimalust hingelt kõike ära rääkida ei soovitanud ma lapsele, vaid ikka viisakust ja kombeid selgeks teha. Hakkas teine järjekordselt täis suuga rääkima, kui ma vahele segasin ja soovitasin tal enne suu tühjaks rääkida.

Juhtub paremateski peredes :)

Talispordihooaeg alanud!

2010-01-12T23:34:00.007+02:00

Lisaks laiskade spordialale ehk kelgutamisele sai pühapäeval käsi valgeks tehtud uisutamisega. Järjekordselt pole vaja kaugele minna, sest aktiivseks sportimiseks on kõik võimalused kodu-ukse ees loodud. Jää oli rahvast täis (no mida muud siin talvistel pühapäevadel teha on!), aga pressisime end teiste sekka.

Tiirutasime üht ja teistpidi. Oli tore olla. Muidugi selgus, et mõni noormees on nii palju kasvanud, et uisud totaalselt väikseks jäänud, seetõttu ta kaua vastu ei pidanud.

Hendri on võrreldes eelmise aastaga hulga asjalikum tegelane. Tuleb aga ennast tihemini jääle ajada ja siis paneb varsti nagu vana mees juba :) Seda enam, et sel aastal alustavad ka koolis kehalises uisutamisega. Eelmisel talvel toimus uisutamine vahetundidel ja lubatud vaid neile, kes ise uisud jalga saavad ja uisutada oskavad.

Varasemalt on mulje jäänud, et kanadalased sünnivad juba uisud jalas (vaesed emad!!!), aga nüüd sain suure saladusele jälile. Nimelt on olemas sellised abi-raamid, mille abil saab uisutamist õppida. Sobivad juba 2-aastastele kasutamiseks.

Maksab mingi 30 raha. Ei mäleta, et ma eelmisel aastal neid "asjandusi" oleks näinud, aga ju olid silmad kinni :)

Foto siit

Laiiskus kontiides

2010-01-07T17:24:00.004+02:00

Kohe nii laisk olen olnud, et mitte midagi pole viitsinud teha, eriti käib see mõtete sättimise kohta, et siia miskit kirja panna.
Asi kindlasti selles, et pühade aegu olin puhkusel ja järjekorselt pean nentima, et mulle on selline rahulikult kodus olemine aina rohkem ja rohkem meeldima hakanud. Ei ole mingit ruttu, ärkad, kui enam und ei ole (oma osa kindlasti selles, et lapsed on juba suured), mitte helina peale. Teed hommikuputru ja siis vaatad, mida täna võiks ette võtta, kui viitsimist on :)
Kuna poistel ka vaheaeg siis saigi lihtsalt oldud ja kodust elu nauditud. Ka siin on paks lumi maas ja vähemalt õues on tegemist küllaga olnud. Käisime pea iga päev kelgutamas või niisama lumes müttamas. MÕNUS! Ei mingit sundi, oi-mul-on-kohe-vaja-sinna-minna ja aega ei ole, et teha seda teist või kolmandat.
Jõulud veetsime ka rahulikult kodus. Vaaritasime abikaasaga süüa, Hendri tegeles kuuse ehtimisega. Õhtul tuli jõuluvana. Kinkidega sel korral ei liialdanud. Said kahepeale mängukonsooli ja Hendri lisaks ühe lego-auto. Sest olgem ausad, eks see PS rohkem Güntherile ole. Juba hakkas tüütama see jutt, et ükski sõber ei saa külla tulla, sest midagi pole teha... Oh, neid tänapäeva lapsi küll, ainult tehisasjad ja -maailmad suudavad neile mingit pinget pakkuda! Muidugi tähendab see ka uut kuluartiklit meie pere-eelarves :) mänge peaks ju ka ostma, õnneks saab neid ka kasutatult või saavad sõpradega vahetada. Natuke on see vidin ka meie kõigi jaoks, sest nüüd saame siinseid DVDsid vaadata. Arvutitel on kõigil limiidid peal kui mitu korda sa regioone saad vahetada ja arvutipark (suurusehullu väide 2 arvuti kohta!) meil puhta Eestist-Soomest pärit.
Siis tuli vana-aasta õhtu koos külalistega :) järjekordne vaaritamine, imepisikene ilutulestik kohaliku parlamendisaadiku poolt (üritus kandis kindlasti nimetust - kohtumine valijatega :D)
Aga see pidavat olema ainuke ilutulestik Ottawas, võrreldav vast jõmmide poolt korraldatavatega Eestis.
Nüüd on jälle rutiin peale hakanud - töö-kool-kodu-pood. Güntheril ootavad ees elu esimesed eksamid - inglise keeles ja kunstis. Kunst juba homme. Hoidkem pöialt!

Veel natuke ja läind ta ongi

2009-12-31T17:12:00.003+02:00

Head vana-aasta lõppu ja vahvat uue aasta algust!

Olge tublid ja toredad. Küll igasugused raskused läbi saavad ja uus parem aasta ootab ees!

Kauneid pühi!

2009-12-24T17:23:00.004+02:00

Head sõbrad-sugulased-tuttavad ja lugejad! Rahulikke jõule teile kõigile!

Kuidagi nukker on olla... ei ole seda õiget tunnet ja midagi hästi teha ei viitsi. Mässasin küll eile toa kaunistamisega, et ehk see tunne tuleb, aga ei... muidugi on ilus uusi kardinaid vaadata ja nende vahelt laiuvat lumevälja, ent siiski on miskit puudu - sõbrad nimelt!

Ja sellisel aja-mahavõtmise ajal nagu jõulud seda on, on seda eriti raske taluda.

Ei hakanud sel korral isegi piparkooke tegema, kuna ema saatis neid mitut sorti. Süldi unustasime ka ära, kui meelde tuli olid poed juba kootidest tühjad. Muus osas ikka traditsiooniline - verivorstid (poola poest), hapukapsas (vene poest), kartul, kala, pohlamoos (Ikeast) ja kõrvitsad (nende tegemiseks võtsin end siiski kokku), seapraad, mingi magusamps ja sedasi ta läheb.

Ajan end kohe siit arvuti tagant püsti ja hakkan tegutsema, küll see tunne ka ükskord tuleb, kui enne mitte, siis ehk koos laste rõõmunägudega, kui jõuluvana uksest sisse astub.

Kuulake, sammud juba kostavad...

Seniks veel kord häid jõule!

Tükike Sitsiilia päikest

2009-12-22T22:02:00.005+02:00

Mõned päevad tagasi nägin mingit reisi-kokasaadet. Saatejuht oli Sitsiilias ja valmistas vahvat salatit.

Nii kui kohalikus poes nägin, et cantalouped vaid 1.99 tükk valmiski plaan, et proovin kohe südatalvel selle südasuvise salati ära. Apelsinidele oli ka vahva pakkumine suuuuuur kast 9.99.

Vaja läks siis selliseid asju nagu pildil - cantaloupe, apelsin, sidrun, õli ja sool.

Kasutasin ära pool cantaloupet, 3 apelsini, 1 sidruni, poole sidruni mahla ja maitse järgi oliiviõli ja soola. Kõik asjad tükeldada, sidrunist soovitati väiksemad tükid teha, õli peale, soola ja kõik kokku segada ja ongi valmis. Lõpptulemus siis selline. Kõrvale võiks veel mingi röstsai olla ja head isu!

Tegelikult tundub, et sinna võiks ka mett lisada. Poole söögi peal tuli see mõte, päris hea vitamiinilaks praegusel ajal, kui üle ühe kurgud kibedad.

Hilisõhtune jalutuskäik

2009-12-15T20:30:00.006+02:00

"Vanurid", nagu me end eile hellitlevalt kutsusime, otsustasid õhtusel rahuhetkel, mil lapsed päevaväsimusest puhkavad ja vanematel vaba voli endaga tegeleda, õue jalutama minna. Ilm oli selleks suurepärane - vaikne, mõõdukalt jahe ja lumine. Mõnus oli jalutada läbi uinunud linna, kus vaid mõned üksikud hilised toimetajad liikusid - kes lükkas lund, kes koristas garaazhi. Kõik toimus siiski vaikselt ja rahulikult. Ei tea, kas see ongi nüüd see jõulutunne...

Kuna viimasel ajal eriti fotokavabalt välja ei saa, siis jäid ka mõned jõuluehtes öised majad silme ette.

Olümpiatuli õuel. Olümpia tuli õuele.

2009-12-13T16:45:00.020+02:00

Kohe-varsti ehk veebruaris algav taliolümpia toimub ju teatavasti Kanadas, Vancouveris. Enne seda aga joostakse olümpiatõrvikuga läbi Kanada Läänerannikult Idarannikule ja Läände tagasi.
Tule teele jääb üle 1000 kogukonna, tule saabumise auks korraldatakse linnades-külades 189 pidulikku vastuvõttu, tõrviku kandmise au on 12 000 inimesel. Lisaks endistele sportlastele ja muidu tähtsatele ninadele või esmarahvaste esindajatele (neid on kõvasti kaasatud, kuna nende seas on palju vastaseid, sest OM teele jäi nende püha maa), kellel on/oli rõõm tõrvikut kanda korraldasid kaks peasponsorit Coca-Cola ja RBC (pank) konkursi kõigile kanadalastele, et selle alusel tõrvikukandjad välja valida.

Tule teekond algas 30. oktoobril Vancouveris ja ühtekokku läbib tuli mööda vett, õhku või maad 45 000 kilomeetrit ning ja lõppeb OM avatseremoonial 12. veebruaril. Tuld transporditakse sadat erinevat moodi näiteks joostes (kõige tavalisem), siis esmarahvaste kanuuga, hobuvankriga, murdmaasuuskadel, lumesaanil, traktoriga, lennukiga, mägi-jalgrattaga või laevaga.
Läbi erinevate linnade-külade ja provintside jõudis 45. päeval tuli meie õuele. Seda sõnaotseses mõttes, sest üks kandja vahetus toimus otse akna all.
Eile oli kesklinnas suur ja uhke tseremoonia koos jõulutulede süütamisega, aga meil olid muud plaanid. Sestap valmistusime täna hommikul vara kell 7.30 (sic!) välja minema, et sellisest ajaloolisest sündmusest osa saada. Ei juhtu ju just iga päev, et olümpiatuld ihusilmaga näha saab.

Jupp aega enne tule saabumist tulid suure tümaka saatel sponsorite masinad. Siis sõitis politsei ja kamandas kõiki sõiduteelt ära.
Meie juures oli tõrvikukandjaks Dave (ma tegelikult ei tea, kui vipiga tegu on), kes alloleval pildil kannatlikult oma vooru ootab ja kõigi huvilistega poseerib. Dave'i distantsiks oli 300 meetrit. Siis tuli tegelane, kes tõrvikus gaasi lahti keeras ja juba võiski eemalt näha rahvamassi lähenemas. Jooskuga jõudis leek kohale, kiirelt süüdati uus tõrvik ja jooks järgmisse vahetuspunkti võis alata. Dave kadus vaateväljalt, gaasi kinni-lahti keeraja sulges oma töö teinud tõrvikus gaasi ja kandja kadus bussi. Oligi ilu läbi. Peale ametlikke autosid järgnes veel suur hulk muidu huvilisi, kes autoga tõrvikuteed kaasa sõidavad.

Sellelt lingilt näeb nii interaktiivset teekonda, kandjate riietust, olümpiatule ajalugu jne jne.

Mõningaid näitajaid tõrviku enda kohta: põleb 12-15 minutit, kaalub 1,6 kilo, pikkuseks 94,5 cm.

Jõulukontsert

2009-12-11T23:45:00.009+02:00

Teist aastat järjest korraldasid EL saatkonnad Ottawas jõulukontserti. Ka sel korral oli kirik puupüsti rahvast täis (isegi 1000 inimest on arvatud) ja laulud kõlasid mitmel keelel. Kõik sai alguse jõuluvalguse sissetoomisega ja laulud läksidki lahti. Teiste seas kõlas ka eestikeelne laul. Peab kiidusõnu ütlema Üllele, kes esinejaid treenis, kuna eestikeelsete sõnade hääldamine oli päris hea. Lauluks oli Helisegu jõulukellad.

Kontsert nagu kontsert ikka. Aga see koht, kus ta toimus... Vaatamata sellele, et sinna Notre Dame'i kirikusse varemgi sattunud võtab see pilt endiselt jalust nõrgaks. Kõik need nikerdused ja "vidinad" on puidust, värvitud ja kullatud. Lihtsalt vapustav.

A, laskem fotodel kõnelda...

Tali tuli tormiga

2009-12-09T22:03:00.005+02:00

Täna siis esimene talvine ilm, tiba on seda lumesarnast ollust juba paar päeva sadanud, aga täna kuidagi eriti ohtralt. Kohe sedapalju, et anti tormihoiatus ja seetõttu poistel tormipüha. Bussid ei sõida ja ei hakanud sel korral mässama autoga viimisega, sest see aeg ja kulu on suurem, kui arvatav kaotus ühest koolipäevast. Eelmise aasta praktika oli, et kui 20st õpilasest 6 on kohal, siis millegi asjalikuga ei tegelda niikuinii. Las parem vaatavad kodus filme.

Iseenesest kraadid on pigem mahedale talvele vastavad -6, aga tuiskab ja sajab igast ilmakaarest. Teed paksult lund täis. Liikluses on paras kaos. Vaatamata karmidele ja lumistele talvedele ei ole siin talverehvid kohustuslikud. Paljud eelistavad all-seasons-eid ja neid kelgutajaid on ikka päris mitmeid. Egas midagi tuleb aga hoida piki vahet ja olla üliettevaatlik.

Linnapilti on tekkinud kanada hanesulgedega parkasid, kohalikus kõnepruugis Canada goose with tunnel-view, ehk see peaks tähendama Kanada hanesulgedega parka ja tunneli-kapuuts (tahaks kohe hüüda - Hei-hei, kas valgus paistab tunneli otsas või mitte???). Umbes nagu see siin:

Foto leidsin siit

Orav rattas

2009-12-06T00:16:00.003+02:00

Mitu nädalat käib juba tihe siblimine erinevate ürituste ja töiste kohustuste vahel. Lapsed võivad varsti juba õigustatult küsida, et kes teie sellised olete. Neid näeb vaid hommikul ärgates ja kooli saates ja uuesti õhtul magama minnes.

Asi sai alguse lätlaste iseseisvuspäeva vastuvõtust, siis kahe päeva pärast Euroopa Liidu filmifestivali avaõhtu. Sel korral juba 24, näidati Rootsi filmi - nad ju eesistujad. Hulgaliselt tähtsaid kõnesid, film ja söök-jook. Vahele tuli veel mahutada ühe kolleegi lahkumiseks valmistumine ja hüvastijätu õhtud, siis uue kolleegi saabumine ja igasugune paberimajandus, mis sellega kaasneb. Lisaks veel muud aastalõpuga kaasnevad inventuurid. Kuna meid on siin just umbes-täpselt 2 tükki, siis ongi kõik meie endi teha ja kellelegi midagi delegeerida ei ole. Kumbki loeb oma kodus riigivara üle, märgib, mis veel sobib, mis mitte, siis tuleb juba saatkonnas sama teha ja lõpuks kõigest aru anda peamajja. Ei kurda! Lihtsalt sel korral sada kiiret asja sattus ühele ajale, aga elus olen!

Üritustest järgnes meie oma film. Georgi näitasime, saal oli mõnusalt rahvast täis, pileteid müüdi üle 160, lisaks meie jagatud 20 ja mingist hetkest enam ei müüdud, aga aeg-ajalt tulid mõned vaatajad lisaks. Päris hea tulemus! Vaatajate muljed ja tagasiside oli positiivne. Loodetavasti läks sama edukalt ka Torontos ja Vancouveris.

Siis juba soomlaste iseseisvuspäeva vastuvõtt, kust ka ei saa puududa ja jube mõnus oli vahelduseks ikka soome keelt puhuda. Kartsin, et see juba päris ununeud, aga tuleb vajadusel tagasi küll. Seal tabas üllatav kohtumine Saksa saatkonna poliitikaosakonna juhatajaga (vot, kus on suured saatkonnad!), kes pool-eestlane. Me oleme küll väike rahvus, aga jagub ikka tõesti igale poole! Rääkis kenasti ema muljeid Viljandist, kus pere oli apteeki pidanud. Ta ise juba Saksas põgenikelaagris sündinud, palju eesti keelt ei mäleta, aga natuke ikka - supp on kuum! aitäh jumalale söögi eest! Kristlik kasvatus oli enne punast aega tugev, seda olen siin varemgi täheldanud.

Siis veel EL saatkondade jõulukontsert, aga sellest kirjutan eraldi. Lihtsalt see kirik on võrratu! Ja mul oli sel korral fotokas kaasas.

Mingil hetkel lubasin veel Eesti seltsi jõuluvana kingikoti täitmisega tegeleda ja nüüd peakski hakkama mööda poode kolistama ja vaikselt nänni varuma. Seda peab veel koduste väikeste eest varjatult tegema, muidu lendab kogu idüll vastu taevast.

Jõuluvana-rollist abikaasa keeldus, arvates, et Hendri tunneb kohe ära. Seega ongi varsti jõulupidu tulemas ja natuke peaks ka kottu jõulumeeleolu looma. Kõrvitsad seisavad senini kapil ja keegi pole viitsinud neid sisse teha.

Loodetavasti on peale jõulu rahulikum aeg ees ootamas.

Kooliteemad

2009-12-04T16:13:00.006+02:00

Käes on järjekordne tunnistuste aeg. Mul ikka tahab harjumist see, et tunnistused tulevad nö keset kooliaastat ja koheselt ei järgnegi vaheaeg. Viimast tuleb veel jõuludeni oodata. Igal juhul esimene osa trisemestrist on läbi ja teine alanud. Vahekokkuvõtteks tunnistused ja intervjuud koolides lapsevanematega.

See intervjuude määramise aeg on aeglase põhjamaalase jaoks endiselt harjumatu. Nimelt üks päev enne saadetakse koolist koju lipik koos ajaga stiilis võta või jäta. Sest midagi ümbermuuta ei saa, sest vanemaid ju palju. Alternatiiviks on vestlus pidada telefonitsi ja ikka samal ajal, kui reaalne kohtumine aset leiaks.

Güntherile me ei jõudnudki intervjuule, sest vastav teade jõudis postkasti (see saadeti koolist tigupostiga) alles päev peale intervjuude toimumist. Saatsin siis õpetajatele kirja, et kui aga mingeid probleeme on, siis minu telefon on see. Kõik olid G-le öelnud, et sa oled nii tubli, et mingeid probleeme ei ole. Mis nii viga!

Hendri intervjuu toimus neljapäeval. Eelmisel päeval saadeti tunnistus koos vestlusajaga. Ega tulemuste üle kurta ei saa. Inglise keele abiõpetaja rääkis, et väikses grupis (need lapsed, kes kõik ingliskeelt eraldi saavad) räägib juba väga palju juttu ja viskab naljagi. Suuremas grupis ei pidanud veel nii julge olema. Sõpru pidi küll jaguma ja kõigiga läbisaamine hea olema, aga suures grupis esile ei tüki. Rääkisin, et ta ongi selline kogu aeg olnud. Alates imikust :) kui kursakaaslastega ühiseid töid tegime ja teiste sama vanad lapsed mängisid oma vahel, siis Hendri istus mul ikka kõrval ja ainult kiikas, kuidas teised mängivad. Matemaatikas pidi ta väga hea olema, ju seda ei takista puudulik keeleoskus. Ja muidu on ikka vaja lugeda ja lugeda ja lugeda. Õpetaja andis ka mõned veebilehed, kus saab õppida spellimismänge, näiteks www.spellingcity.com Veel oli juttu sellest, et kohati on ta liiga hajameelne või omades mõtetes, et kas ta siis ei saa ülesandest aru, mida tegema peab ja küsida ei julge. Meile pandi südamele, et ikka julgustaksime teda küsima, kui ta aru ei saa. Muidu läheb väärtuslik aeg kaotsi. Rääkisin ka viimastest edusammudest koduste tööde tegemisel ja selle üle oli loomulikult õpetajal hea meel. Kui Hendrilt küsisin, et miks ta tunnis töid valmis ei saa, siis ta muidugi abivalmi inimesena ütles, et aga ta peab ju teisi aitama, kui teised küsivad... ei teagi, kas peaks ikka rõhuma suuremale isekusele, et enda tööd tehtud saaks ja alles siis võib teisi aidata või säilitada seda abivalmismeelt... Seda ju ei hinnata, kui palju teisi aitad, ikka vaadatakse enda tulemusi.

Kogu seda intervjuude üritust saatis raamatukogus olev järjekordne heategevuslik raamatulaat. Igalt 10-dollariliselt ostult läks 6 dollarit kooli raamatukogule. Kuna Hendri oli juba päeval omale mõned välja valinud, siis ei saanud kuidagi keelduda :) Kotti potsatasid eriti poiste-raamatud mingi Transformeritest ja multika Ben 10 tegudest. Jõulukuu heategu tehtud! :)

Tipa-tapa tasapisi

2009-12-01T22:21:00.004+02:00

Just väikeste tipa-tapa sammukestega teeb Hendri edusamme kodustes töödes, kooliga seotult siis.
Edusammuks on see, et enam ei ole suurt jonni ja tüli, et poissi laua taha õppima saada. Eks ta jätab ikka viimasele minutile ja pidevalt peab meelde tuletama, et homseks on vaja see või teine asi ära teha. Ei tea, kaua see sedasi kestab... Güntheril oli alati õpitud, kui ma töölt koju jõudsin, aga Hendril tuleb ikka kõrval istuda. Muidugi, kui juba laua taha saab, siis teeb suurema jorinata ära. Loeb ise ülesande läbi ja üritab ka vastuseid leida. Alguses oli vaja talle ette lugeda ja öelda, kuhu mida tuleb kirjutada. Nüüd oskab juba ise interneti-sõnaraamatut kasutada ja kui hakkama ei saa, siis küsib abi. Eelmise aastaga võrreldes on märksa tõsisem õppimine nüüd käsil.
Muidugi on talle see sõnade õige kirjutame raske, nt siin on ju küllaga sõnu, mida hääldad ühtemoodi aga kirjutad täiesti erinevalt nt ate, eight - mõlemat hääldad eit. Siis tuleb alati selgitada eesti keeles, et mida üks või teine tähendab ja millal kasutada.
Palju aitab hääldamisele ja kirjutamisele kaasa ka kõva häälega raamatute lugemine. Vähemalt inglise keeles lugemisele ei ole midagi ette heita. Muidugi on keerulisi sõnu, mida ta veel ei oska välja veerida, aga üritab ikka kõvasti. Selline vahva tuletamine käib, et esimestest tähtedest hakkad aga sõna venitama ja vaatad, mis lõpuks välja tuleb. Kui rappa hakkab minema, siis tuleb üks täht jälle ette öelda ja venitab edasi.

Nagu juba varem kirjutanud olen, siis antakse päris palju kodus teha, lisaks raamatute lugemisele. See on muideks ka kooliti erinev, mõned on väga üllatunud, kui räägin, et tal nii palju kodutööd.
Mõned asjad on sellised, mida tunnis valmis ei jõua, siis tuleb kodus lõpetada, teised ongi kohe kodused ülesanded. Iganädalased sõnademängud, tuleb välja lõigata 6 tähte ja neist 3-, 4-, 5- ja 6-tähelisi sõnu moodustada. Lisaks on inka abiõpetaja töölehed, kus peab lünki täitma või kirjutama piltide juurde, kes noor, kes vana, kurb-rõõmus jne. Peab ise lauseid moodustama kasutades nimi- ja tegusõnu. See tuleb päris kenasti välja.

***
Eesti keelega on jälle teine lugu :) ta teab küll, et hääldad nii nagu kirjutad ja täishäälikutega polegi progleemi, aga need L-id ja R-id on puha inglisepärased. Ah, mis ma norin lapse kallal, ega ma teda väga ei sunnigi praegu eesti keelega tegelema. Aeg-ajalt lihtsalt natukene, kui ta jälle tuleb, et kirjuta mulle midagi paberile, siis palun tal selle pärast ette ka lugeda.

Ottawa teel rohelisele prügimajandusele vol 2

2009-11-23T09:40:00.000+02:00

Ei olegi see nii lihtne, et paned aga prügipanged linna maha ja rahvas hakkab prügi sorteerima. Nagu selgus on see roheliste pangede lugu linnale väga kulukas (17 miljonit!) ja seetõttu plaanitakse alates 1. jaanuarist hakata ka prügiveo eest omanikelt raha kasseerima. See on aga linlaste seas leidnud suurt vastuseisu. Seetõttu nägime näiteks vähemalt ühes kohas, kuidas muu prügiga ka roheline pang välja visati.

Prügivedu läheks maksma umbes 70 dollarit aastas. Linnaametnike sõnul, kui programm korralikult käima saab ja kulud normaliseeruvad, siis võib hind langeda. Kõik sõltub sellest, kui palju prügi toodetakse. Arutavad, kas 2011 võtta kasutusele selline süsteem, kus maksad vastavalt oma toodetud prügi kogusele. See paneb ehk vähem prügi tootma. Miski siltide-kleepsudega märgistamine. Ei tea küll, kuidas see toimib, et viid prügi ja siis paned oma aadressi peale, keegi siis kaalub-mõõdab ja märgib üles ja vastavalt sellele saadetakse arve või? Ameerikamaal pidavat sedasi olema. Elame-näeme.

Jõuluootel

2009-11-23T04:28:00.005+02:00

Vaevalt saab Hälloviin läbi, kui juba kolistavad jõulud ukse taga. Linn ja poed juba novembri algusest jõulunänniga kaunistet ja igasuguseid pakkumisi täis, et kodu jõuluseks muuta.

Kodus tähendab jõuluootus minu jaks aga küünla-aega. Ikka mitmeid ja mitmeid peab põletama ja teiste koduste meelehärmiks ka suitsutan viirukiga. Igati tähelepanelik Hendri jookseb alati uurima, kas midagi põleb kuskil. Aga kuidagi rahulikuks teeb see küünlatuli ja pool hämaras on niisama mõnus mõtiskella.

Nüüd ei teagi, kas küünaldest või millest, aga eile õhtul, kui läksin vaatama, kas poisid magavad oli Hendril juba suss aknal. Kuna ühtki kommi, millest lapsed midagi ei teaks käepärast ei olnud, siis meisterdasin ruttu ühe kaardi. Ikka rõhutades neid tähtsaid asju - ole tubli poiss, õpi ja korista oma tuba (seal ei ole kohta, kuhu korralikult astuda saaks!), et küll siis tulevad ka kommid :)

Hommikul jooksis ta kohe kaarti näitama. Lugesime koos läbi ja siis jäi ta mõttessse. Natukese aja pärast kommenteeris: Ma tean, millal päkapikud tulevad! Siis kui lumi on maas!

Eks nüüd ootamegi lume :) Eelmisel aastal tuli esimene korralikult paks lumi juba 17. oktoobril, sulas küll mõne aja pärast ära, aga oli olemas. Nüüd oli vaid novembri alguses korra üks lörtsisem päev, mis hetkeks maa valgeks tegi. Ei midagi enamat. Kohati on lausa 10-kraadised ilmad.

Aga siin on üks pilt kommertsjõuluvana "kindlusest". Sellele suurele toolile istub jõulutaat ja lastel on võimalik (peale järjekorras seismist) tema põlvele saada ja salasoov kõrva sosistada või mälestuseks foto teha.

Jah, kvaliteet paraku piiratud telefoni võimalustega.

Tibusid loetakse sügisel

2009-11-20T16:58:00.004+02:00

Järjekordselt on käes tibude lugemise aeg ehk teadmiste-oskuste-kaasalöömise jne hindamise aeg. Eile tuli Günther hinnetelehega koju. No ei ole midagi halba kosta. Tubli poiss on.

Ega ma täpsemalt ei saagi kirjutada, ta ei taha, et ma temast väga palju siia kirjutan :)

Kunst ja teadus on kõige paremad, järgnevad inglise keel ja tehnoloogia. No ma natuke ikka paneks Eesti hindamissüsteemi järgi hinded 5, 5, 4, 3 :) No need ei ütleks ju tunnistusel eriti midagi! Lihtsalt üks number.

Aga kui sa saad tulemused protsentides, lisaks on lahti kirjutatud, kus eriti hea, mida annaks veel parandada, millised sotsiaalsed oskused on head, mis mitte nii head. Lisaks kõigele võrdluseks klassi keskmine.

Eriti olen liigutatud inglise keele tulemuse pärast, mis on oma 10% kõrgem klassi keskmisest. Põhjus, miks see kõige rohkem rõõmustab on see, et kevadel keskkooli valimise aeg ju helistati ja öeldi, et kool, mida me oleme valinud ei paku ESL-programmi, ehk inglise keel neile, kel see ei ole emakeel. Pakuti välja üht teist kooli, kus vastav programm olemas. Küsisin, et kas ta peaks selle kindlasti valima, kuna ei saa hakkama. Siis oli vastus, et ei pea. Otsuse puhul sai määravaks see, et neid koolide vahetamisi ja sõpradest lahti ütlemisi on juba küll ja rohkem olnud, siis võiks vähemalt nüüd valida selle, kuhu lähevad edasi enamus klassikaaslasi.

Lisaks hinnetelehele anti hinnetelehega kaasa ka tagasiside leht. Seal peab õpilane ennast ise hindama, seadma endale eesmärke, tegevuskava nende täitmiseks ja arvama midagi oma senistest tulemustest. Vajadusel ka vanema kommentaarid.

Päris hea võimalus rahulikult mõelda, mida sa tahad saavutada ja kuidas seda saada. Ka hinnata, kuidas seni hakkama oled saanud ja kas see on sinu lagi või oled veel millekski suuteline. Minu arust see, et selle kirja peab panema sunnibki (tegelikult ei ole see sund hea sõna) sind natuke rohkem nende asjade üle mõtlema ja mõtteid selgelt sõnastama. Muidu võid ju nii möödaminnes natuke asjale mõelda, aga konkreetsust jääb puudu.

Amazing Race Eestis

2009-11-16T06:56:00.007+02:00

Ega ma siin väga telesaadetest kirjutanud ei ole. Sel korral teen väikese erandi. Pühapäeviti nimelt vaatan meeleheitel koduperenaisi ja sellele eelneb Amazing Race. Seda ma tavaliselt ei vaata, aga eelmisel nädalal reklaamis, et next time in Tallinn, Estonia. Otseloomulikult tuleb ju siis end teleri ette vedada ja seda vaadata. Käidi vanalinnas Mustpeade majas ja teine koht oli Keava raba. Alguse suutsin siiski maha magada ja seetõttu ei saanud täpselt aru, mida Mustpeade majas tehti, aga nägin kui juba käis taksodega sõit Keava poole. Päris lahe oli osalisi näha rabas võrkpalli mängimas, ikka põlvini või veelgi sügavamal soomudas ja katsu siis mängida, kui jalad kinni on :) Huhh, Eesti on ikka ilus, eks muidugi oli ka ilus aeg sattunud, et päikeseline ja soe suvine ilm. Mai teagi, kas Eestis ka seda sarja näitab või mitte, aga vahelduseks päris põnev vaadata.

Tean ka, kes selles osas välja langesid, aga vot ei ütle :)

Nädala pärast jätkatakse miljonijahti Prahas.

Ottawa teel rohelisele prügimajandusele

2009-11-14T19:35:00.007+02:00

Jaanuarist 2010 hakatakse lisaks praegusele prügile - sega, paber-papp, plastik-klaas, koguma ka biolagunevat prügi. Selleks jagab linn kõigile elanikele tasuta rohelisi prügikaste. Meie tänava kord oli reedel. Järjekordse palgata puhkuse puhul juhtusin kodus olema ja seda pealt nägema. Kohale sõitis suur masin prügikaste täis ja siis hakkasid mehed kolistama. Selle kolina peale ma vaatama läksingi, et mis toimub. Kõik rohelised kastid visati välja ja hakati kokku panema - rattad alla, kaaned peale. Siis väiksed hallid prügikastid (mida kööki saab viia), paberkott ja kasutusjuhend sisse. Nii jagati kõigile.

Ma sorteeriks juba praegu hea meelega ka seda lagunevat prügi, aga kardan, et läeb haisema, kui 2 kuud seal seisab.

Prükki võib panna kõik lagunevad asjad - kohvipaks, banaanikoored, kartulikotid (paberist), toidupakendid jne, aga mitte biolagunevaid kilekotte.

Jälle samm lähemale rohelisele ja puhtamale keskkonnale :)

Prügivedu on muideks linna poolt ja tasuta. Kord nädalas (meil reedeti) sõidab üldprügi auto ja teine auto, mis viib plastikut või paberit, sõltuvalt nädalast. Lisaks on sügisel lehekoristamise nädalad, mil ka aiajäägid (lehed, oksad jne) ära viiakse. Paaril korral aastas ka ohtlikud jäätmed või suured asjad.

Filmiõhtu ja vabatahtlikkus

2009-11-13T04:35:00.004+02:00

Hendri kooli vabatahtlikud ja hoolekogu (parents council) korraldasid täna õhtul ühise filmi vaatamise. Valikus oli kolm filmi, võitjaks osutus Jää-aeg III.

Aga mitte filmist ei taha ma rääkida, vaid üritusest endast, õigemini korraldamisest. Sest ega seal midagi väga vaadata ei saanud, üks siblimine ja sebimine käis pidevalt.

Kohal oli terve ports tegelasi - piletimüüja, snäkkide müüjad, loterii pakkuja. Tehnika eest vastutaja, siis vanemad, kes toole saali paigutasid ja võimlemismatte paika panid. Hiljem siis koristamine ja kokku pakkimine. Rahvast oli umbes 3-40 last vanematega. Lapsed kükkisid/istusid/lamasid põhiliselt mattidel ja vanemad siis soojendasid pinke. Meie jaoks oli see esimene kord sellisel üritusel osaleda. Suht hämmastav oli, et mõned olid kohal magamiskottides ja suurte põranda- või kaisupatjadega, tegid kohe mõnusad pesad endale, kust hea filmi jälgida. Teised juba ööriietes ja hommikumantlites... Aga siin ongi selline komme, hommikuti käivad naabrid posti järel või koera pissitamas ööriietes, et see pole enam midagi uut minu jaoks.

See vabatahtlike tegevus on ikka imetlust väärt asi. Mitte ainult koolis, vaid kogu siinses ühiskonnas. Nii mõndagi oleme siit kõrva taha juba pandud, mida võiks ka Eestis rakendada. Ka see tänane üritus ju, saadakse klassikaaslastega kokku väljaspool tavapärast koolielu. Film lastele, samas nänni müügiga kogutakse ka kooli jaoks raha. Arvutiklassile on kogutud juba nii palju, et esialgse 16 arvuti asemel saab nüüd 25 muretseda, lisaks mingi smartboardi, see on nagu elektrooniline puutetundlik kuvari-sugune tahvel.

Et kõigeks ei pea saama kohalikult omavalitsuselt või riigilt raha. Saab ka teisiti. Ja ilma virinata, võtad kätte ja lükkad asja käima ja kõik tulevadki kaasa. See on kohe osa elustiilist. Lisaks on ju muidki üritusi, mida korraldatakse. Barbeque'd ja raamatulaadad, kasutatud sporditarvete müügid. Viimased on eriti head. Saad müüa oma väikseks jäänud asju ja osta suuremaid või vahetada või misiganes kokkuleppele jõutakse. Igal üritusel on lisaks müügis agarate vanemate poolt küpsetatud koogid või muffinid, mille tulu läheb jälle koolile, näiteks spordiväljaku hooldamiseks või muuks vajalikuks. Väikestest asjadest saavad suured. Lisaks muidugi see oma kooli ja kogukonna tunne, mis ühisürituste läbi aina kasvab.

Ahjaa! Tagasitulles koperdasime ühe paksukese pesukaru otsa. Kükkis teine teel ja ootas meid. Kui piisavalt lähedale jõudsime, siis jooksis esmalt puu taha pakku. Tahtsin teist ikka lähemalt näha ja ehk ka pildistada, fotokas on viimasel ajal pidevalt kotis kaasas. Aga see paksukse näitas üllatavalt kiireid liigutusi ja kadus põõsa taha ootama. Läksin järele ja juba sibas triibusaba metsatukka. Fotokale ei jäänud peale punase udukogu eriti midagi, pime ja kiiruga üritatud asi ju.

Esimest korda nägime nö vabas looduses ja elusat pesukaru. Senised kohtumised on piirdunud auto tee ääres olevate korjustega.

Kiikamised nädalavahetusse

2009-11-12T04:41:00.009+02:00

Möödunud nädalal tuli korraks lumigi maha, aga nädalavahetus oli tõeliselt kena, soojakraad ületas isegi 15 pügalat.

Laupäeval oli meil väike tähtpäev pere ringis - no mõnedel sai 12 aastat ametlikku ja seaduslikku kooselu. Jaa, sellele eelnes muidugi mitu aastat täielikku patuelu, aga nii ta kord meie elus on, et mitmed olulised asjad saavad hiljem "õigeks" sätitud.

Sõime torti ja põletasime küünlaid, kuigi see õige pulmaküünal, mis pulma päeval pulmaisa poolt meile pihku pisteti soovitusega igal aastapäeval jupike sellest põletada on praeguste kolimistega kuhugi kaduma jäänud. Arvan, et eks ta kuskil Eestis ole kodusoojust hoidmas.

Pühapäevane päev oli ju isadepäev. Lapsed soovisid isale head isadepäeva ja siis sõitsime Old Chelsea külla ja käisime sügiseses pargis jalutamas. Ikka jube soe ja mõnus oli lihtsalt jalutada ja kui palju rahvast seda meiega koos nautimas!

Tordist jätkus mõlemaks päevaks. Esimest korda ostsime siin valmis tordi. Täitsa söödav oli, minu jaoks ehk pisut liiga kreemine, aga kui harva saab, siis sobib ju küll.

Lest We Forget!

2009-11-11T18:34:00.007+02:00

In Flanders fields the poppies blow
Between the crosses, row on row,
That mark our place; and in the sky
The larks, still bravely singing, fly
Scarce heard amid the guns below.

We are the dead. Short days ago
We lived, felt dawn, saw sunset glow,
Loved, and were loved, and now we lie
In Flanders fields.

Take up our quarrel with the foe:
To you from failing hands we throw
The torch; be yours to hold it high.
If ye break faith with us who die
We shall not sleep, though poppies grow
In Flanders fields.*

Lt.-Col. John McCrae (1872 - 1918)

Juba novembri algusest kannavad tuhanded kanadalased vasakul revääril ehk südame lähedal punast mooni - poppy't, mälestamaks ja austamaks I MS (ja ka hilisemates sõdades) võidelnuid ja hukkunuid. Täna, kell 11.00, ehk 11nda kuu 11nda päeva 11ndal tunnil tähistab Lääne maailm vaherahu kehtima hakkamist 2-minutilise leinaseisakuga.

Ottawas tähistatakse seda väärilise mälestustseremooniaga sõjamemoriaali ümber. Sel aastal on eriti kõrge esindatus - kohal on prints Charles ja Camilla. Sõjaväe paraadvormis on ka Kanada kindralkuberner Michaelle Jean, vorm on telekommentaatorite sõnul suht haruldane nähtus :).

Lauldakse O Canada't, asetatakse hulgaliselt pärgi memoriaali jalamile, teiste seas ka Balti riikide ühispärg. Pärjad muideks on kõik ühte tegu ja nägu, kuna tellitakse ühiselt veteranide ühenduselt.

Näidatakse näpuotsaga sõjalist võimekust - lennukid lendavad üle peade, mitmesugused ja igasugustes vormides rügemendid marsivad mööda, tulistatakse aupauke ja mõni sõjamassin sõidab paraadi järel. Siis lahkuvad vipid ja pealtvaatajatel, keda sel aastal on kohal kümneid tuhandeid, on võimalus asetada oma mooniõis tundmatu sõduri hauale. Hämmastava kiirusega hakkab haud punetama...

Kuigi suur püha on lastel siiski koolipäev. Aga mitte tavaline, vaid ikka eriline mälestushõnguline. Rinda pannakse plastikust mooniõisi, selga soovitati panna midagi punast ja korraldatakse assamblee, et ikka maast-madalast rääkida, näidata ajaloolisi filmi ja sinna juurde selgitada, kes võitlesid ja mille nimel.

Sellele pidulikule sündmusele mõeldakse koolides varakult, korraldatakse auhinnalisi võistlusi, kes joonistab parima plakati, kellel parim luuletus või jutustus. Eelmisel aastal palus kunstiõpetaja ka Güntheril ühe pildi joonistada, auhinda küll ei järgnenud, aga eks omaette rõõm ole ka osalemisrõõm.

Minu jaoks selline teistmoodi kogemus, kuidas sõjaveterane mälestatakse ja austatakse. Meil ikka visati nalja nende üle, et kiliseb-koliseb, lonkab ja möliseb. Aga eks ta oligi sedasi, et neid, keda tahtsid mäletada ei tohtinud ja neid kilisevaid-kolisevaid ei tahtnud ju.

Eriti juurdunud ei ole ka Vabadussõja lõpu tähistamise meenutamine 3. jaanuaril. Üritatakse küll, aga märkimisväärsest tulemusest ei ole mina veel aru saanud. Ehk olen ka liiga kaua Eestist ära olnud ja ei teagi, et tegelikkuses asutused seiskavad töö ja inimesed tänavatel peatuvad :) Oleks ju selline sündmus küll, mida vääriliselt meenutada. Aga eks seda saabki ju muuta muutes iseennast.

* alguse luuleread on Kanada kuulsaim (?) sõjaluuletus õitsvatest moonidest Flandersi lahinguväljadel. Huvitav, kas seda ka eestikeelsena on?

Koolielust teise nurga alt

2009-11-03T21:29:00.005+02:00

Õhtul kujunes avameelne vestlus Güntheriga, millest koorus nii mõndagi huvitavat välja. Kuidagi läks jutt suitsetamise jm meelemürkide peale ja siis teatas Günther, et koolis pakutakse talle weed'i. See siis miskite meelemürkidega tubakas (appi, mai teagi täpselt, kas see on kanepi lehtedest kokkukeeratav pläru või mis ta on?).
Igal juhul pidi vabalt saada olema ja paljud klassikaaslased (et mitte öelda - peaaegu kõik poisid) tõmbavad. Hmm... Hoiatuseks on teised öelnud, et peale tõmbamist ei peaks autot juhtima ja pesapalli ka mitte mängima, kuna võid kogemata sõbrale kurikaga virutada.

Günther on seni ära öelnud - suitsetamine ei ole tema jaoks. Mõned aastad tagasi ta Soomes proovis küll seda tavapärast, aga jäi ruttu vahele :) Ka mitmesuguseid tablette pidi liikuma. Morfiini peamiselt. See vist küll Kanadas valuvaigistina lubatud, kui vähki või mõnda muud raskekujulist haigust põed.

Ta on selles suhtes mõistlik ja ma usun, kui ta ütleb, et ei tarbi. Aga kui see nii vabalt saada on ja ümberringi tarbitakse, siis... no ma küll natuke pabistan. Nad on ju seltskonnast ja heakskiidetavusest nii mõjutatavad.

Pealegi avastasin, et ma ei tea neist tänapäevasest asjadest eriti midagi. Otsides seletust weed'ile leidsin näiteks mitmekeelse (ka eesti!) Hollandi lehe, kust on võimalik vastavaid taimeseemneid omale muretseda. Saadetakse vabalt postiga koju. Üks huvitav lugemine eneseharimise mõttes oli ka slängisõnaraamat.
Teab ehk keegi soovitada, mida lugeda (usaldusväärseid netilehti nt), et neist meelemürkidest rohkem teada, mis mõju avaldavad, mis tunnused on kasutajal. Igal juhul hakkas häirekellake tööle ja nüüd on viimane aeg end kõigega kurssi viia. Muidu ikka arvasin, et ah, ei minu laps ei tea neist midagi ja tema sõbrad ka mitte.

Ega me päris tummad ka selle kohapealt ei ole olnud, juttu ka varem tehtud, koguni isikliku näite varal. No liimi olen korra nuusutanud, seda 3. klassis klassivenna sünnipäeval. Kole oli pärast olla ja mäletan tänaseni. Muud positiivset sellest kogemusest ei ole, kui et nüüd saan tuua lastele näiteks, mida kogesin ja mida enam mitte kunagi tunda ei tahaks. Samas saan selle kaela ka kõik nn short-term-memory-loss'id lükata. Ehk olukorrad, kus oleme millestki rääkinud ja ma ei ole eriti tähelepanelikult last kuulanud ja hetk hiljem küsin sama asja üle :)

Üldsegi, kas sellest peaks kooli informeerima või on see Kanadas ka legaalne ja aktsepteeritud tegevus? Laps ei taha koputaja olla. Nii palju küsimusi-probleeme tekkis kohe korraga...

Huhh! need telefonimüüjad

2009-10-30T16:46:00.006+02:00

Natuke vahutan nüüd vahtu välja!
No helistavad ja pakuvad oma postimasinaid. Ja pidevalt, ikka iga paari kuu takka uuesti ja uuesti. Meil on praegu ikka sellised pakkumised ja siis on sellised pakkumised. Ütlen, et meil on tiguposti nii vähe, et sellel masinal ei ole mõtet. Oi, aga me saame ikka sellise asja teha, et praegu saate ju 75 dollari eest tasuta teenuseid! Mis siis, et tuleks nende frankeerimismasin rentida, kuus on rent 17.50, aga kahe kuu eest maksavad nemad.
Ja kui professionaalse mulje jätavad ikka tembeldatud ümbrikud, mitte kirjamarkidega. Pealegi võivad kirjamargid ära kaduda või kleebid rohkem peale, kuna ei tea palju tegelikult maksab, siis ju kulub postikulu rohkem jne. Aga meie masinal on kaal, mis kohe arvutab välja õige maksumuse. Pealegi saate alguses tasuta allalaadida reklaamtekste, nt Häid pühi! muidu maksab allalaadimine 8 dollarit, aga nüüd saate nii ja nii kauaks tasuta! See on ikka jube hea võimalus oma ÄRI kasvatada ja tooteid reklaamida ja sedasi kliente juurde saada!
Mul tõesti ei võta tükki küljest käia kord nädalas postkontoris ja lasta seal kahtlased asjad üle kaaluda ja õige arv marke peale kleepida! Selle aasta jooksul, mis ma siin olen olnud, on ehk kolmel korral olnud vajadus masina järele, st on olnud suuremad postitused - valimised ja kontsert-vastuvõtt. Ükski muu või tavapärane post ei murra konti, kui sinna peab marke kleepima.
No ei saa aru! Kui meil on siin postikulud u 40 dollarit kuus, mis hõlmab tähitud ja/või kiirposti, siis ei näe mõtet, et peaks 17.50 lisaks maksma. Kuigi nende masinaga saaks 5% soodustust postihindadele, meie puhul oleks see siis 2 dollarit! Ja ei saa tädi aru, vuristab ja vuristab oma juttu. Mainin, et meil eelarve muudkui kahaneb ja see on LIIGNE väljaminek. Oh, I am glad you've mentioned that, meil on ka sellise juhtumi pakkumine olemas! Et saab nagu krediiti neilt, intress kõigest 2% ja võime tasuda ainult miinimummakseid, kui raha ei ole! Mul lihtsalt ei olnud selle peale enam sõnu.
Küsisin, et kas saan ka igasuguste kullerfirmade asju sellega saata - nt DHL, TNT, purolator jne ja-jaa, kõike, millele marke kleebid. Aga vahe ongi selles, et neile ei kleebi marke ja neid ei võta Canada Post peale.
Lõpuks sain kohe kurjaks ja ütlesin, et kui ma saadan 10 kirja kuus, siis see masin ei tasu ennast ära! Selle kurja tooni peale sai tädi aru, et ma tõesti ei soovi seda ja ütles, et ok, aitäh oma aja eest.
Kusjuures ma ei ole tegelikult selle asja vastane. Suures ettevõttes miks mitte! Aga siin on just hea vaheldus lõuna ajal hüpata 2 maja edasi olevasse postkontorisse rääkida seal tädiga paar sõna juttu ja oma 2 ümbrikku posti panna.
Soomes on sarnane masin kasutusel, aga seal oli ka posti kümneid kordi rohkem, kui siin.

Üldse on see reklaamimajandus siin tappev! Seda tuleb postiga, faksiga, e-mailiga ja nagu näha ka telefoniga. See postimasin on vaid üks, helistavad igasugused oma telefonide pakkujad ja internetiteenuste pakkujad ja kontorimasinate pakkujad. Tullakse ka jultunult ukse taha ja nõutakse sisselaskmist ja veel, et me kohe suvalisele sisseastujale näitaks, milliseid kontorimasinaid (faksid, printerid, skännerid) me kasutame, et neil on just sellised ja sellised tooted, mis kindlasti on meile vajalikud! Enamus suudame siiski välja ajada väitega, et meie siin ei otsusta midagi, meil tehakse kõik otsused Eestis ja masinad saame ka sealt :)
Ei ole sellise pealetükkivusega ikka veel harjunud ja viisakast keeldumisest ei saada aru.

P.S. Kaine kalkulatsioon. Noh, et egas ma ometi head pakkumist käest lasknud!
Arvutasin kogu aasta postikulu kokku, kaheks viimaseks kuuks panin kohe hulgim raha, sest ikkagi jõulukaardid tulemas ja isegi sel juhul, kui lõppsummast võtsin 5% maha, maksaks me masina rendi eest ligi 90 dollarit aastas peale. Ja see arvutus on esimese aasta kohta, kus 2 kuud masin käes tasuta. Nüüd süda rahul, et oli ikka õige otsus see tagasi lükata.
See on liigne luksus olukorras, kus kolleege koondatakse, võetakse raha vähemaks ja sunnitakse palgata puhkust võtma.

H1N1

2009-10-29T02:02:00.004+02:00

Meil on üle tee avatud erakorraline uue gripi vaktsiini süstimiskliinik. Ruumideks siis Ottawa LV adminhoone, mis tavaliselt õhtuti auto- ja inimtühi. Nüüd selline mass ja järjekord muutub iga päevaga pikemaks. Kliinikud avati esmaspäeval.

Ise mõlgutame ka mõtteid, kas tuleks vaktsineerida või mitte. Ühest küljest küll jah, aga samas ei ole ma eriline vaktsineerimise pooldaja. Seda enam, et tegelikult ei ole ju üldse aega olnud, et katsetada vaktsiini pikaajalisi mõjusid. Pealegi on sel viirusel mitu tüve ja kõige vastu ju ei ole nagunii võimalik vaktsineerida. Ka oma organism võiks ju millegagi ise toime tulla.

Samas peaks nagu lapsi võimalike haiguste eest kaitsma, aga kui just vaktsineerimisel tekib tüsistusi? Mis siis saab? Lapsed käivad koolis ja meie saatkond asub ju arstidega samal korrusel, st ühine ventilatsioon, ühistualett - kõik potentsiaalseid viiruse saamise kohad.

See tähendab, et peaksin ka end vaktsineerima, et koju viirust ei tooks. A mul pole üldse usku sellistesse asjadesse.

Ka ajakirjandus on koguaeg kätt pulsil hoidmas ja lehed-tv muudkui vahendavad, kus puudus vaktsiinist, kus paanika, kus ja kes surnud. Kohati tundub hästi ülespuhvitud jutt, teisalt jälle manitsevad valitsusjuhid ikka vaktsineerima, kolmandalt poolt räägivad vaktsineerimise vastased... Katsu siis selles orienteeruda ja õigustatud otsus langetada.

Teema on aktuaalne selles mõttes, et Hendri on esmaspäevast haige, järjekordselt 39.6 palavik ja kaelavalu. Mis muideks ühed seagripi tunnused, puudub küll köha ja nohu, aga ikkagi. Otsisin infotelefonid välja ja pidasin doktoriga nõu. Paanikaks ei pidanud põhjust olema, lihtsalt jälgida öö läbi, kui palavik rohuga ei alane ja HINGAMINE on kiire ja lühike, siis kohe haigla vastuvõttu.

Istusime terve öö abikaasaga vaheliti üleval ja iga vähegi kahtlase hingamise peale ajasime Hendri üles ja küsisime enesetunde kohta. Hommikuks seis palju parem ei olnud palaviku osas ja otsustasime ikkagi arstile minna. Perearsti pole siiani õnnestunud saada, küll aga on üks Moskvas õppinud araablane, kes meid vajadusel vastu on võtnud. Eks seal vastuvõtus käib ka araabia stiilis kauplemine. Esmalt pakuti aega reedeks, ütlesin, et see on liiga hilja. Siis ülehomseks, st neljapäevaks. Uurisin, kas varem ei saaks, et täna (teisip.) näiteks. Noormees telefoni teises otsas vaatab midagi ja siis ütleb, kas 13.25 sobib? Loomulikult!

Eile jäi ka Günther hommikul tõbiseks, tal oma tavapärane oksendamine. Oli juba jopes, et kooli minna, kui ütles, et käib veel kempsus ja sinna ta jäi kohe pikemaks.

Siis saidki mõlemad korraga arstile. Hendril angiin, Güntheril võib lihtsalt mingist (?) viirusest olla.

Halloween

2009-10-29T01:32:00.003+02:00

Halloween läheneb kohutava kiirusega, sestap riputan üles mõned pildid aedadest, kus temaatilise "kaunistamisega" on hoogsalt tegeletud.

Eksirännak mägedesse

2009-10-27T22:00:00.017+02:00

Tegelikult on see lugu juba "vana" tervelt poolteist nädalat. Aga algas sellest, et tulime laupäeval Lättemäelt talgutelt.

Seal selline koht, kus palju eestlust on alles hoitud - peetud suvelaagreid, tantsu- ja jaanipidusid jne. Suur-suur maa-ala, mis nö eestlaste käes. Praegu on küll kahjuks asi hääbumas, vanad tegijad lahkunud ja noortel pole sellist vaba aega ehk ka tahtmist midagi teha. Mõned entusiastid siiski veel on, kes kõik kenasti kohal silda parandamas/ehitamas.

Mehed tegid tööd, naised köögitoimkonnas ja ainsad lapsed - meie poisid, tegelesid lõkkega ja muidu sügisese päevaga looduses. Ka suur külakiik sai ära proovitud.

Nii, pealkirja juurde naastes. Tagasiteel otsustasime, et ei lähe tuldud teed, vaid sõidame Québeci poolel ja hiljem Gatineaust ületame jõe, mis kahte provintsi lahutab.

Algus ilus, sest Québeci provints on kõik mäed endale saanud, teisel pool jõge on vaid üksikud künkad. Muidugi ei ole need mäed oma kõrguselt võrreldavad Briti kolumbia omadega, aga võimsad siiski, vähemalt Eestiga võrreldes. Eriti praegu on ilus, kui mäenõlvad kõik värvilises sügisilus ja mägede vahel läheb tee, mis järgib maastikku. Kord üles, kord alla, siis kurv paremale, siis vasakule. Ei ole mingi tuim ja sirge kiirtee. Ikka ilusti nii nagu loodus on loodud. Kui paar sellist järsemat langust ja tõusu oli seljataga ütles Hendri, et ärme rohkem sõida neist läbi, tal hakkab kõhus paha tunne :)

Mingi hetk hakkas hämarduma, aga meil oli kevadisest Montebello külastamisest meeles, et kuskilt viis tee jõepraamile ja sel korral üritasime seda teed iga hinna eest vältida. Saimegi suurepäraselt hakkama! Võtsime aga jõekalda orientiiriks, sest jõgi ju jookseb kahe provintsi vahel! Loomulikult ei arvestanud me võimalusega, et jõgi võib hargneda... Nii me ühtäkki olimegi mingis imelikus kohas, GPS näitas aina pikemat matka kodu poole, aga me ei last sellest end häirida. Kuni Hendri (ta vist haarab õhust selliseid asju) hakkas tagant kahtleval toonil küsima - kus me oleme, millal me koju jõuame. Vastasime optimistlikult, et sõidame siin mägede vahel ja varsti olemegi kodus.
Eks vaatasime küll, et tee läheb aina metsikumaks ja GPS aina karmimaks oma käskudega - turn around, aga kuna ühe ringipööramisega juhatas ta meid ummikusse, siis otsustasime edaspidi teda mitte kuulata. Sõitsime julgelt edasi, väljas juba kottpime ja tee - sirge tee, kahel pool mäed ja ei ühtki majakest ega kedagi.
Endal tuli ka kergelt ärev tunne sisse, et mis nüüd siis. Lõpuks paistis üks valgustatud ristmik! Ja mis me näeme, seal on kohvik. Astusime sisse ja küsisime, et kuidas Ottawasse saab. Unustasime, et oleme prantslaste poolel ja nad lahkelt selgitasid, kus me oleme ja kust keegi teeline tuleb ja kuhu läheb. Seda kõike muidugi prantsuse keeles ja ohtrate prantsuskeelsete täiesti võõraste kohanimedega. Õnneks leidus ka keegi, kes meile inglise keeles selgeks tegi, et tee mida mööda me otse liikusime viib Montréali ja Ottawasse minekuks tuleb tagasi sõita. Egas midagi võtsime kohvikust endale hot-dogid ja joogid ja keerasime nina ümber. 60 km liigset sõitu ja hulluks läinud GPS on igati positiivsed tulemused sellisele looduse nautimisele.
Õpetuseks võiks seda öelda, et ei saa ainult tehnikale loota, sest nagu elu näitab, võib see alt vedada ja vana hea paberil teedekaart kulub alati marjaks ära.

Virtuaalne jalutuskäik Ottawas

2009-10-16T18:05:00.008+03:00

Google on maha saanud sellise asjaga, et pildistanud terve rodu riike ja linnu üles ja nüüd on nende seas ka Kanada ja Ottawa. Kui google.mapsi sisestada meie tänaval asuvate postkastide indeks, siis avaneb kohe ilus View Larger Map'> vaade meie tänavale. Isegi auto on kenasti peale jäänud. Ausalt öeldes natuke häirib mind see :) Vaatasime hästi lähedalt piltidel olevaid inimesi ja autosid, õnneks on numbrid ja näod ikka udustatud. Aga ikkagi. Sedasi võib ühel heal hetkel leida enda magamis- või elutoa googlist :) :) :)
Pildistamas on arvatavasti käidud mingil kevadisel reedesel päeval, otsustades punguvate lehtede järgi puudel ja viidates naabrite prügikastidele. Prügi viiakse meie kandis reede hommikuti.

Aga jah ekraanil saab liikuda mööda tänavat edasi ja tagasi, vaadata maju ühel ja teisel pool teed. Selleks tuleb aga hiirega tirida tänavale tekkinud noolt, lisaks on ülemises vasakus nurgas oleva nupu abil ekraani liigutada. Võtad aga N-tähest hiirega kinni ja muudkui keerad, kuhu vaja. Teistesse kohtadesse liikumiseks on seal üks kollane mehike pegman, teda saab liigutada ja üles pildistatud on kõik siniseks minevad tänavad. Sedasi rännates tekib tunne nagu olekski päriselt kohal.
Siia panen
View Larger Map'> lingi kesklinnast ja parlamendimäest.

Riikidest saab sedasi virtuaalselt rännata USAs, Kanadas, Jaapanis, Austraalias, Uus-Meremaal, vanades Euroopa riikides (GB, Itaalia, Pr jne). Põhjamaid mingil põhjusel ei ole, Eestit ka mitte.